Bussijuhid Gunnarilt piletiraha ei küsinud. Ka suitsu pakkus talle meelsasti igaüks, kuigi mehel endal olid taskud suitsu täis.
Legend räägib, et kui Gunnarile raha või suitsu mitte anda, siis läheb inimesel halvasti, kirjutas omal ajal Õhtuleht.

Kuigi Gunnar korjas pudeleid, nuias sente ja suitsu, polnud ta Lääne Elu andmetel mingi prügikastielanik. Teda nägi hilistel õhtutundidelgi tänavail kõndimas, kuid ööseks maandus ta oma kahetoalises korteris Metsa tänaval.

Turistidelt küsis mees raha ja suitsu ning lahkus siis väärikalt, kuid kohalike elanikega vestles Gunnar muhedalt ning võis terveks tunniks mõne suvalise aia najale jutlema jääda. Kui Haapsallu kolis uus elanik, sai ta varem või hiljem Gunnariga tuttavaks.
Mõni pidas teda teda naljakaks veidrikuks, teine seevastu toredaks vestluskaaslaseks.

Gunnarit võis suvel leida ka teistest suvepealinnadest ja näiteks Pärnu naisteranna peesitajad lubasid teda meelsasti meestele keelatud alale. Gunnaril olevat selleks lausa eriluba olnud.

Kohalikud elanikud süütasid laupäeval Haapsalu Metsa tänaval Gunnari kodu juures küünlad tema mälestuseks.