Siiri Oviir meenutab isa lahkumist: istun 7aastaselt voodil ja isa pakib kohvreid ...
"Ma olin isa peale väga solvunud, kui ta meid maha jättis. Mõistsin teda hukka," meenutab poliitik Siiri Oviir. Aastaid hiljem sai tütar isast aru ja andis talle andeks.
Samas teab Siiri omast käest, mida tähendab lagunenud perekond, aastaid isata kasvamine ja lapse hingehaavad.
Siiril on meeles, kuidas ta 7aastase tüdrukuna istus voodi peal ja jälgis, kuidas isa Kuno pakkis kohvreid. Vanemad ei räägi, ei riidle, ei nuta. "Ema ja isa ei riielnud kunagi, aga eks ma tundsin, et midagi on valesti. Eelarvamusi oli emal ja isal kindlasti, aga mitte kunagi ei lahendanud nad neid kahe poja ja tütre ees."
Siiri meenutab, et ta oli väga solvunud, kui isa lahkus. "Noorena olin ma väga kompromissitu. Mõistsin teda hukka, andmata endale aru, mis olud siis olid. Lapsed ju alati ei näita välja, aga tühi koht jäi hinge ..."
Pärisisaga sai nende pere elada koos vaid loetud aastad. "See oli raske aeg pärast sõda. Isa saadeti vangilaagrisse Sillamäele. Kui mina olin neljane, siis tuli ta koju, kuid oli selgelt murdunud mees," mõistab Siiri nüüd, miks pere purunes.