Eesti Naisliit eesotsas Siiri Oviiriga ja Eesti Naislaulu Selts on juba neliteist aastat igal isadepäeval tunnustanud üht tubli pereisa aasta isa tiitliga - et julgustada mehi vastutama ja hoolitsema oma pere eest, kirjutab Naisteleht.

Samas teab Siiri omast käest, mida tähendab lagunenud perekond, aastaid isata kasvamine ja lapse hingehaavad.

Siiril on meeles, kuidas ta 7aastase tüdrukuna istus voodi peal ja jälgis, kuidas isa Kuno pakkis kohvreid. Vanemad ei räägi, ei riidle, ei nuta. "Ema ja isa ei riielnud kunagi, aga eks ma tundsin, et midagi on valesti. Eelarvamusi oli emal ja isal kindlasti, aga mitte kunagi ei lahendanud nad neid kahe poja ja tütre ees."

Siiri meenutab, et ta oli väga solvunud, kui isa lahkus. "Noorena olin ma väga kompromissitu. Mõistsin teda hukka, andmata endale aru, mis olud siis olid. Lapsed ju alati ei näita välja, aga tühi koht jäi hinge ..."

Pärisisaga sai nende pere elada koos vaid loetud aastad. "See oli raske aeg pärast sõda. Isa saadeti vangilaagrisse Sillamäele. Kui mina olin neljane, siis tuli ta koju, kuid oli selgelt murdunud mees," mõistab Siiri nüüd, miks pere purunes.