"Tahaks pühapäeval oma kodanikukohust täita, aga mida teha, kui usaldus on kadunud? Kummaline, sest kõik ju lubavad eranditult taevamannat kokku. Kodune postkast uputab suurtest ja väiksematest lubadustest, esinumbrid leiavad ka su meiliaadressi üles. Laps hõikab multikate vaatamise ajal ekraanile hüpanud reklaami peale tõrksalt: "Ei anna ma midagi oma häält! Ma tahan hoopis poest süüa osta. Emme, miks see onu ütleb, et ma pean oma hääle andma?" Jah, miks ja kellele peaks oma hääle andma, kui see kahepalgelisus naeratava maski all (kasutades ka lapsi plakatitel) on enam kui vastumeelne?" kirjutab ta Facebookis.

"See jama ongi, et valides konkreetse ausa ja vahva inimese, tuleb loota, et ta saab isikumandaadi või asub muidu valimisnimekirja eesotsas, muidu sulab su hääl lihtsalt erakonnale ja selle esinumbritele, kes ei pruugi enam sinu jaoks nii sümpaatsed olla," arutleb ta postituse all lahtirullunud arutelus edasi. "Praegu on nii, et paar inimest, kelle end esindama valikski, ei asu minu piirkonnas."

Õnneks on alati olemas Olav Osolin, kes lohutab Sandrat järgmise tarkuseteraga: "Ma olen juba nii vana, et võin kinnitada, et see tunne on inimestel iga kord enne valimisi. Ja lahendus on alati üks ja seesama: tuleb minna ja valida see, kes on sinu enda arvates kõige vähem halb."