"Pärislükke vaimse poolega tegelemiseks andis mulle minu ema surm," räägib ta. See oli pere jaoks ootamatu tragöödia – Anu ema suri väga äkki teel haiglasse, mitte eriliselt kõrges vanuses ning ilma, et tal mingit rasket terviseriket oleks olnudki.

Nelikümmend päeva pärast surma tuli ema Anu juurde ja vestles temaga öeldes, et surm oli tema tahtmine. "Ema ütles: "Mina ise tahtsin minna, mitte kedagi ei ole tarvis süüdistada."