"Juba praegu tunnen vahel, et põhimõtteliselt võiksin madratsiga kööki kolida, sest hommikust õhtuni on nii: teen süüa, söön/söödan, koristan kööki, teen süüa, söön/söödan, koristan kööki," lausub Saara. "Korraks käin ka poes, et toidumaterjali tuua. Kogu elu keerleb toidu ümber ja leian end nüüd väga tihti mõtlemast nagu mu ema: “Mis ma siis täna süüa teen?”"

"Mul on nii mõnedki hirmud siin elus: pimedus, putukad, peeglid hämaras või pimedas, aga ka laulmine ja teistele söögitegemine," ütleb ta. "Hea küll, kaks viimast pole võrreldavad surmahirmu õudusega, pigem on seotud läbikukkumishirmuga."