Väljavõte Heidit Kaio tehtud intervjuust.

Kui palju teie tee isaga töiselt ristub?

Praegu harva.

Teil on isaga keeruline suhe?

„Keeruline” on hästi öeldud. Just. Meie suhe ongi keeruline, on kujunenud selliseks ning selleks on tuhat põhjust ja see ei tohiks küll tõesti enam saladus olla.

Alates sellest, kui te olite kolmeaastane ja ta ära läks?

Ma ei tea, kas just see... Eks meie vastuolud ole rohkem töö pinnal, ütleksin, et iseloomude sobimatus.

Kas see pole isa ja poja konkurents, tõestamine, kumb on kõvem tegija?

Võib-olla on ka, ega sellestki pole keegi puhas. Me ei ela väljaspool aega ja ruumi. Kindlasti on seda ka. Kindlasti.

Kas võib öelda, et projektiteater Kell Kümme ajab sama liini, mida Vanalinnastuudio, ainult et on 2013. aasta?

Kindlasti mitte. Me kemplesime Vanalinnastuudio kunstilise liini pärast juba toona. Komöödia muutus laiatarbekaubaks, liiga lihtsustatuks. Mulle meeldib teinekord hamburgerit süüa, aga ei jaksa ju iga päev!

Mul oli tunne, et tahan rikkamat toitu. Maailmas on palju huvitavaid materjale, mida tahaks teha. Kui olen sunnitud isaga töiselt kokku puutuma, siis hakkavad sädemed lööma, muidu võiks ju iseloomu nurkadest rahumeeli mööda käia.

Kunstiline joon oli siis see, milles te isaga kokkuleppele ei jõudnud?

Kaks loovat isikut ei jõua väga lihtsalt kokkuleppele. Ühel on üks ja teisel teine nägemus. Hea, kui mõlemal on oma instrument, millega ta saab ennast väljendada. Oma pasun peab olema: mina tegin projektiteatri, tema tegi Vana Baskini Teatri.