"Kui oli mu lõputöö "Stormar" esitlus, siis muidu polnud midagi hullu, aga pidin minema omakirjutatud teose ettekande lõpus kummardama. Hetk enne mõtlesin, kas ma pean esimesel viiulil ehk kontsertmeistril ka pärast kätt suruma. Olin kahevahel, olen seda eluaeg näinud, aga pole ise kunagi selles rollis olnud," kirjeldab Rolf Õhtulehe veergudel uut kogemust.

Õnneks mängiti ühte lugu ka enne Rolfi oma esitamist ning seetõttu sai ta vaatada, mida teine ees tegi ja siis sama korrata – kõigepealt solist, siis dirigent ja siis kontsertmeister.