Olukord kulmineerus nimelt siis, kui Ladõnskaja proovis Reikopile selgeks teha, et ta oli oma saatusega tegelikult juba leppinud ning loovutas võidu hea meelega heale ja toetavale erakonnakaaslasele Sven Sesterile. Säärane vastus ajas Reikopi üsna närvi: "No nii hea ta küll ei ole, ärge sellist muljet jätke, sellist jama ma ei usu! Nii sõbrad te küll ei ole! Jaa, muidugi, muidugi sellist juttu mina ausalt ei usu!"

Viktoria raius seejärl aga kangekaelselt edasi ja suutis lõpuks Reikopil suu sulgeda ja vähemasti televaatajaid veenda, et teadis, milliseid riske ta valimistel osalemisega võtab. Karta on aga, et staažikas saatejuht ei jäänud Ladõnskajat kuni lõpuni uskuma, liiatigi, kuna jätkus malbe ja ettevalmistatult sorav leelotamine teemal, kui rõõmus ta suure toetusnumbri üle on, mis pidavat näitama, kuidas venelasest kandidaadil on Eesti erakonnas nii eestlaste kui venelaste toetus.

Lisaks kordas Ladõnskaja veel oma igal pool ära leiedratud mõtteid sellest, kuidas ta tunneb end kui filmitegelane, kelle saatus on heitlik ja kaamerad igal pool jälitamas. Lisaks avaldas värske poliitik lootust, et siiani vigane valimissüsteem saab tema näite tõttu parandatud ja kurvastas, et eesti ja vene meedia tema juhtumit erineva tonaalsusega on kajastanud: "Eesti ajakirjandus tundis huvi, kuidas selline olukord üldse võimalik. Vene meedia aga kajastas, et näe, saigi seda, mis ette näha oli ehk et IRLi ridades ei tee venelane midagi ära. Aga ma olen kõigile meedia esindajatele rääkinud täpselt ühte ja sama juttu!"