Raul Ranne viimasest intervjuust Arvo Kukumäega: vestlus oli nagu ta elu - jube mornide perioodide ja ilusamate hetkede vahel siksakitamine



Arvo Kukumägi
Arvo KukumägiFoto: Ilmar Saabas

EPL-i nädalalõpulehe LP ajakirjanik Raul Ranne meenutab jaanuarikuist viimaseks jäänud intervjuud lahkunud näitleja Arvo Kukumäega. "Kord oli teda lihtsalt naljakas kuulata, siis jälle kriipivalt valus. Oli uljast praalimist ja kibedat kahetsust. Igatsustki," meenutab Ranne.

"Mäletan, et kui olin Arvo Kukumäega intervjuu lõpetanud, ütles ta meid fotograafiga uksest välja saates: "Kuulge, kutid, te tulge teinekord läbi, paneme väikese peo püsti." Ei tea, kas ütles ta nii kõigile, kellega põgusamaltki kokku sai ja juttu rääkis? Aga midagi ses ütlemises oli sellist, mis teda justkui päris täpselt iseloomustaks. Kohe sõbraks, kohe pidu... Aga võib-olla ta ainult ütles nii.

See oli üks kummaline intervjuu - väljas ulgus vastik jaanuar, me rääkisime põgusalt filmist "November", mis oli äsja linale jõudnud. Kukumägi, kel oli seal väike, ent silmapaistev roll, kiitis filmi taevani.

Ja pani aga uue suitsu põlema. Hoopis kauemaks liikus ta jutt kuhugi kaugetesse linnadesse ja segastesse mõttemetsadesse. Emotsioon kukkus ülalt alla ja siis tõusis jälle - vahel pärast hirmus pikka pausi - üles tagasi. Kord oli teda lihtsalt naljakas kuulata, siis jälle kriipivalt valus. Oli uljast praalimist ja kibedat kahetsust. Igatsustki. Ja siis ta tõusis ja hakkas toas puid lõhkuma, et näidata, milliseid liigutusi ta haige selg siiski laseb teha...

Seotud lood:

Oli tükk tegu, et kogu see seiklus lõpuks üheks arusaadavaks ja loetavaks lehelooks vormida. Paljutki jäi välja. Nagu hiljem kuulsin, oli ta vastustes momente, mida võib ehk kunstiliseks liialduseks pidada. Kõige keerulisemad olid vast need kohad, kus Kukumäe suu ütles üht, aga nägu kõneles hoopis muud.

Ja ikkagi oli ta kuidagi ehe. Maailm tundus tema jutus eriti huvitav, kauged linnad üldsegi mitte nii kauged. Ja meie seast ammuilma kadunud armsad inimesed olid ta meenutuste kutsel korraks seal samas avaras toas, kus me vestlesime. Kui nüüd kurbusega tagasi mõelda, oli see intervjuu nagu ta elu (kuigi, mis ma sellest tean) - jube mornide perioodide ja ilusamate hetkede vahel siksakitamine.

Usun, et Kukumägi meenutamiseks ja hindamiseks parim viis pole mitte selle intervjuu lugemine. See kõneleb vaid hetkest. Parem vaadata taas läbi Peeter Simmi suurepärane film "Ideaalmaastik". Ning seejärel otsida ERRi arhiivist üles see klipp, kus Kuku loeb Aleksander Suumanni luuletust „Ei hõbepajust ma mööduda saanud”.