"Mardiga koos töötades ei olnud seda küll kuskilt näha, et see asi lendu läheb," sõnab Vaino, et juhtkonnavahetus pigem üllatusena tuli. "See kõik ei olnud üldse õhus organisatsiooni mõttes, vähemalt ma ei tea sellest midagi. Üks on muidugi selge – Eesti Laul on aastate jooksul nii palju kasvanud, et reaalselt võtab ta oluliselt rohkem inimeste tööaega kui alguses. Eks see lõpus Mardi südameasi oli," leidis Vaino, kuid märkis, et ettepanek juhiametisse liikuda talle just liiga ootamatult ei saabunud. "Kui mulle see ettepanek tehti, oli mul hea meel. Mul ei olnud väga pikalt vaja mõelda. Olen nii kaua ERRi meelelahutustoimetuses töötanud, et loomulikult on mul selle aja jooksul mingid mõtted tekkinud. Ja mingi selline huvi kuskilt natukene tegeleda administratiivsete küsimuste ja inimestega ka. See tundus kuidagi mõistlik ja loogiline vaadata asjadele natuke teistmoodi."

Normeti pärandiga on Vaino ametit üle võttes rahul – hunnikut jamasid kindlasti polevat talle lahendada jäetud. "Mart on olnud imetlust väärt osakonnajuht väga mitmes mõttes. Esiteks tema kirg olla asjade juures, kirg arutada, planeerida, mõelda välja asju, olla kaasas. Ole vaid mees ja püüa järgi teha! Ise jõuda selle juures teha Eesti telemaastiku kõige kõvemat projekti... See, mida tal pool aastat igapäevaselt on vaja teha, on tohutu maht tööd, pisiasjade ja algosakeste tasemel. Ma saan Mardist selles mõttes aru, et ühel hetkel oli see valiku tegemise hetk hästi konkreetne," elab ta kolleegi elumuutusele kaasa. "Ma loodan, et tal tekib ühel hetkel lust ja soov tulla uuesti ükskõik mis osakonda uuesti juhtima," lisab ta. "Aga ma saan aru, et valikus Eesti Laul ja juhtimistöö jääb seda aega liiga väheks, mida jagada."

Ajakirjanikutööd ei jäta

Kas juhiamet võib tähendada, et ajakirjanikutöö jääb kõrvale? "Päris kindlasti ei tähenda see seda. Ma väga loodan, et saan ikka saatejuhitööd ka teha. Selge on see, et “Terevisiooni” ma ei jõuaks teha, sest selle saate koormus on oma olemuselt niisugune, et päeva teises pooles on silm oluliselt hallim kui teistel inimestel. Aga ma väga loodan, et mingi saade jääb mulle siiski ka mu teleajakirjaniku- ja saatejuhioskuste realiseerimiseks," soovib Vaino.

Kas ja millises saates ta võiks jätkata, pole veel väljaütlemiseks küps, kuid spekuleeritud on nii mõnegi erineva formaadi ümber sh arutelusaade. "See võib olla üks või teine. Selle arutelusaate töö käib, ees on suur koosolek inimeste vahel, kes on sellesse paati tulnud ja ma ütlen, et tõenäoliselt oleme tõele suhteliselt lähedal, mis saade see peab olema. Ühel või teisel kombel on välja paistnud, et aasta algusest midagi muutub," vihjab Vaino.

Muutustega ei rutta

Alates 1. novembrist osalise koormusega uues ametis olev Vaino püüab enda sõnul praegu keskenduda sellele, et meelelahutustoimetuse ringi kuuluvate saadete seisudega tuttavaks saada ja neid veidi teise pilguga tuttavaks saada. Ent mingeid hoobilt tehtavaid muutusi ei tule, lubab ta. "Televisioon on täiesti rangelt meeskonnatöö, ütles mulle ühe vestluse ajal meie stuudioassistent. Veel täpsemalt on raske seda tööd kirjeldada. Siin on vaja ühist mõtlemist ja arusaamist, siis hakkavad asjad juhtuma. See, kes on osakonnajuht, ei loe midagi. Tal on oma roll ja tähendus, aga tegelikult on ta üks üsna pisike osandik kogu kaadrist."

"Ma ei oska praegu öelda veel, mida toimetuse tasandil vaja muuta on. Ma pole kogu aeg käinud ringi, plaan B taskus," ei rutta Vaino oma juhipõlve lävel seistes uisapäisa visiooniveksleid välja käima. "Praegu saab arutada ja vaadata, mis saadetel millised vajadused parasjagu on ja millest inimesed oma igapäevast tööd tehes omavahel mõtlevad ja räägivad. Võiks mingi asja osas üht või teist olukorda edendada ja juhtuma aidata. Ma loodan kõigepealt sinnamaale jõuda ja siis hakkame vaatama, mis need järgmised sammud võiksid olla."

Põhimõtteliste muudatuste osas vastab Vaino küsimusepüstitusega: "Kas tänane televisioonimaailm, vaadates seda, mis ümberringi toimub, vajab põhimõttelisi muudatusi? Kuidas tundub, kas televisioon on miski, mis on kivis ja paigas või tahab uuenemist ja ajaga kaasas käimist? Ma usun, et seda sisemist muutumist peab kogu aeg olema. See pole ka lihtsalt muutumine muutumise pärast, vaid see on selline otsiv silm – kuidas elada selle vajadusega ja ühes taktis sellega, mille sees me oleme? See on ükskõik missugusele ajakirjandusorganisatsioonile paras väljakutse, kuidas selles meedia suures mullis hakkama saada, oma koht säilitada ja midagi juurde võita."

Teleilma näeb Vaino suuremalt kui pelgalt Eesti kolme kanali konkurentsi piires: "Kui ma mõtlen kasvõi oma inimeste ringis, siis ma ju näen, kui palju ja mis noortele inimestele korda läheb, mida nad vaatavad väikeselt ekraanilt ja mida suurelt. Reaalsus on see, et me ei konkureeri Kanal 2 ja TV3, vaid millegi muuga."

"Aga pole vaja ka kohe hulluks minna, labidas maasse lüüa ja sirbiga kõik ülejäänu maha lõigata. Tuleb lihtsalt minna ühise entukaga (entusiasmiga – toim.), siis hakkavad asjad edasi minema," usub ta ning isegi aasta lõpuni kestev suur töökoormus hommikusaate juhi ning toimetuse ülemusena ei morjenda teda. "Siin pole kuhugi tormata, pole vaja rabistada. Elame ja töötame – kolleegid on abiks ja saame kuidagi hakkama."

Kes passiks "Terevisiooni" juhtima?

"Katriniga on olnud tohutult tore need seitse ja pool aastat saadet teha. Millest mul on kindlasti kahju, on selline silmade kaudu mõtlemine, mis on aegajalt võimalik vaid otse-eetris kahekesi saadet tehes – kus on vaja hetkega teada saada, ilma et sellest saaks rääkida, mida teine otsustab," jääb Vaino kaassaatejuhiga kujunenud "telepaatiat" igatsema. "See on midagi sellist, mida teevad ilmselt näitlejad laval, aga nende puhul on ka teksti rohkem ette teada ning ka see, kuhu lõpuks välja jõutakse, on palju selgem. Ma ei oska isegi võrrelda, kus seda veel võiks olla, aga kahekesi saadet tehes on kindlasti olemas see hea tunne, kui lähed (teise toel – toim.) olukorrast läbi või tuled olukorrast välja. Sellest on tõesti kahju. Aga mul on hea meel, et mulle on see võimalus antud."

Enda asemele "Terevisiooni" saatejuhiks ta momendil veel kedagi pakkuma ei hakka. "Kui ma ka teaks, ei ütleks seda praegu!" sõnab ta kelmikalt. "Sellega on selline asi, et hetkel ei ole veel kedagi konkreetselt silmapiiril, aga loomulikult me mõtleme selle peale ja töö selle nimel käib. Võibolla oleme siin ühe või teise inimesega ka kohtunud ja võimalustest rääkinud," heidab ta hommikusaate tulevikule valgust. "Aga mulle tundub, et siin on veel üks asi: inimene ei tule ju mitte kohta täitma, vaid selgelt midagi uut tooma. Ma ei taha öelda, et olen olnud midagi erilist – kindlasti mitte. Aga selgelt otsime inimest, kes on see konkreetne inimene, inimtüüp, oma kogemuste, teadmiste ja oskustega. See on saade, kus peab match'ima (kokku sobima – toim.) ja mitte ainult saatejuhtide vahel, vaid ka toimetajate, režissööridega. Oleme nii suure osa tööajast pead ja jalad koos, seega on nii palju pisi-pisikesi detaile, mis loevad. Et see võrrand saaks varasemast parem, mis on alati eesmärk, siis ei tohi otsusega rutata, ei tohi kedagi suruda – tuleb lasta lilledel ise õide minna," usub Vaino.