"Ma võin kindlalt öelda, et ema kaotamine 12-aastasena ja seejärel oma emotsioonide igasugune eiramine ja allasurumine 20 aastat pärast seda, mõjutas minu vaimset tervist väga palju. See mõjutas ka mu tööd," ütles 32-aastane Harry The Telegraphile.

"Ma olen ilmselt olnud närvivapustusele väga lähedal lausa mitu korda, kui kogu lein, valed ja arusaamatused kohale jõudma hakkavad," selgitas ta ja lisas, et sai ka psühholoogilist abi ning hakkas poksimisega tegelema.

Prints rääkis, kuidas ta vajus sügavasse depressiooni kohe pärast ema surma ning ei võtnud endale leinamiseks aega enne, kui oli 28-aastane mees.

"Minu viis sellega toime tulemiseks oli pea liiva alla peitmine ja keeldumine oma emast mõelda. Arvasin, et see ei aita mind kuidagi, kui temale mõtlen ja, et see teeb mu lihtsalt kurvaks. Ning kurb olemine ei too ju teda ometigi tagasi, seega ma keelasin endale igasugused emotsioonid," kirjeldas Harry.

"Ma olin klassikaline 20-, 25- ja 28-aastane, kes jooksis ringi, pea laiali otsas, arvates, et elu on nii lahe ja tore," meenutas Harry. "Ja siis, kui ma ühel hetkel paar korda päriselt neil teemadel vestlesin, sain aru, et ma ei ole ema kunagi leinanud ning ma pidin väga paljude asjadega tegelema," sõnas prints.