"See oli päris raske, sest lavakas õppimine oli midagi, mida ma väga teha tahtsin. Ma üritasin vahepeal seda kõrvale panna ja tegeleda teiste asjadega, aga kui hakkasid uued katsed, siis teadsin, et pean sinna minema," kirjeldab Arum. Näitlejaks tahtis Arum saada juba koolieelses eas.

Nüüd näitlejana leiba teenides näeb ta, et toonane ettekujutus erines mõnevõrra reaalsusest. "See ei ole nii maagiline. Tegelikult on see täiesti tavalise inimese elu, kes teeb lihtsalt väga intensiivselt tööd ja tunneb, et see eriala on tema jaoks õige. Ma arvan, et arsti või mõne muu eriala pühendumus on mingis mõttes sama," usub Arum.

Siiski kaasneb näitleja rolliga mõnetine avalik huvi. "Isiklik vastutus on väga oluline. See on ka üks põhjus, miks ma Vanemuise teatrist ära tulin. Ma tahan olla suuteline alla kirjutama igale asjale, mis ma teen. Repertuaariteatris on kõik rollid, mida sa teed, ette teada ja sa teed neid hoolimata sellest, et sa võib-olla tüki tervikusse ei usu. Mind huvitab praegu rohkem terviku eest vastutamine ja telgitagused. Mitte ainult see, et ma olen näitlejana filmis, vaid kuidas ülejäänud osa käib: süsteemi käimalükkamine, korraldamine ja organiseerimine. See oli ka üks põhjuseid, miks ma tegin oma soololavastuse," kirjeldab Arum.