Näitlemisega ka ise tegelev Aksel käib tihti isa etendusi vaatamas ning kõige lemmikuma etendusena nimetab ta Priit Võigemasti poolt lavastatud "Hecuba pärast". "See tükk oli juba ise lahe ja ta mängis ka hästi. Ma olen seda tükki hästi palju näinud, igakord oli väga naljakas ja tore vaadata," räägib Aksel, kes tegi enda lemmikut tükki ka kooli paroodiavõistlusel järgi ning võitis klassivennaga selle eest esimese koha.

"Ma alati küsin, kuidas tal etendus läks. Mõnikord, kui ta vaatab minu etendust, siis ta alati ka räägib, kus ma võiks pausi pidada ja kommenteerib. Teeb kriitikat."

Aksli sõnul on isa tema jaoks alati olemas: "Ta on hästi tore, alati kuulab mind. Me käime kalal. Räägime üksteisega. Ma aitan teda, tema aitab mind." Just poeg on see, kes lohutab Indrekut pärast rasket tööpäeva ja kinnitab talle, et teinekord läheb jälle paremini.

"Ta on väga tore isa ja ma tänan teda, et ta mul olemas on," oskab Aksel isa kohta vaid kiidusõnu jagada.

"Me oleme sõbrad, me ei ole isa ja poeg, pigem sõbrad. Me oleme reaalselt kolleegid, sest ta mängib Linnateatris. Ma võtan teda kui võrdne võrdset ja tema mind ka. Nii nagu ta rääkis, kõik on tõsi," kommenteeris Indrek poja intervjuud.