Pihtimus: Ma jõin oma tütre koolipeo kingad maha
"Uskuge või mitte, aga kuni kolmekümnenda eluaastani ei joonud ma tilkagi! Kõik hakkas sellest, kui minu endine elukaaslane hakkas iga õhtu teleka ees õlut jooma. Esialgu ainult ühe päevas. Ma ei teinud sellest suuremat numbrit enne kui mees juba nelipaki ühe õhtuga alla kulistas," meenutab Tiia.
"Siis mees sai aru, et ma olen pahane, kui ta joob, ja hakkas mulle poest koos enda õllega ka siidrit tooma. Mulle õlu ei maitsenud, siider aga küll. Eks ma alguses siis jõin ka ühe väiksese purgikese iga õhtu temaga koos ära," räägib Tiia vaiksel toonil.
"Siis aga tekkisid probleemid. Läksime mehega lahku ja jäingi üksi 10-aastase tütrega. Kuna harjumus oli sees iga õhtu siidrit juua, hakkasin sellest ajast ostma suuri siidri pudeleid. Purgid on ju kokkuvõttes kallimad. Arvasin küll, et küllap jätkub mitmeks päevaks, aga tegelikult jäi veel sama õhtu puudugi," teab Tiia kuidas allakäik hakkas.
"Ma sain aru, et ma joon liiga palju, kui ma ühe õhtuga viis suurt siidrit alla kulistasin... Isegi mu tütar ütles mulle, et ma nii palju ei jooks. Ma nutsin igal õhtul. Ma ei tahtnud ju oma tütrele halba, aga ma ei tahtnud ka mõelda oma probleemidele: vähene raha, mehest lahkuminek. See kõik oli liiga koormav ja alkohol ei aidanud küll unustada, kuid muutis mõtted vähem masendavaks."
"Peale kahte aastat ei mõelnud ma enam oma tütrest. Ta oli siis juba 12-aastane ja ma nägin kuidas ta minust eemale hoidis. Tol hetkel oli mul kõigest ükskõik, veidi oli isegi hea meel, et ei pea tütre näägutamist ja etteheiteid kuulama teemadel, et miks ei saa tema ekskursioonidel käia. Kord käratasin talle: "Mul ei ole isegi joogiraha, mis reisimisest sina siin räägid?" Ma ei tea, mis mul viga oli," jutustab Tiia ahastusega.
"Ühel hetkel leidsin ennast raamatukogust internetti kuulutust riputamas. "Müüa korralikud kingad suuruses 34. Hinnaks panin 50 krooni. Olin need ostnud 500 krooniga alles nädalakese tagasi. Tütrel oli koolis pidu tulemas ja pidulikke kingi ei olnud tal juba aasta olnud. Saingi kingad kohe sama päev maha müüdud. Te oleksite pidanud nägema mu tütre nägu, kui ta peopäeval avastas, et ta kingi pole. Ma valetasin talle, et ei tea nendest midagi ja me mõlemad teadsime, kuhu kingad said ja mille jaoks raha kasutati."
"Samal õhtul värisesin kodus. Keha ei olnud harjunud sellega, et peab päevakese alkoholita mööda saatma. Kuigi tööl sain veel hädapärast joomata oldud, siis teinekord oli mul juba pudel kotis, et kohe peale lõpetamist juua. Et ei peaks koju kainena minema, et ei peaks kainena tütre etteheitvaid pilke nägema," räägib Tiia pisarais.
"Sellest päevast peale ei ole ma joonud. See on raske olnud, aga ma ei saanud enam enda ja tütre elu maha visata. See oli ainult jumala antud, et ma vahepeal tööd ei kaotanud. Enam ma juua ei julge, isegi mitte moekat "klaasi veini pärast tööpäeva", sest ma tean, mis sellest alguse saada võib. Pärast tööpäeva lähen mina koju, helistan oma tütrele ja teen süüa. Teinekord tuleb ka telekast midagi head. Ja ma ei nuta enam igal õhtul."
