Paljad ihud, diskokerad ja värviplahvatused ehk TOP8 moeämbrit, kuhu igal aastal kolinal astutakse!

Kuigi paljud etiketiraamatutesse raiutud käsud ja keelud on tänaseks päevaks oma võlujõu kaotanud, tasub eriti just riiklikel vastuvõttudel head riietumistavad endale selgeks teha. Kõik, mis on lubatud Hollywoodis, ei ole lubatud siin ning Publik meenutab ja täiendab nutikat paari aasta tagust Delfi Naisteka artiklit, milles välja toodud tõed ei aegu iial!

Liiga palju ihu
Vastuvõtt ei ole koht, kuhu oma trennis paikatrimmitud säärejooksu ja biitsepsit demonstreerima minna ja kui nõutud on pikk, kinganinadeni ulatuv kleit, siis tuleb sellest kinni pidada. Tõsi, siin on veidi mängumaad — vahel nõuab kleidi lõige ka lõhikut või asümmeetrilist alaserva, aga päris kindlasti võiks dekoltee süvise ja selja paljastamisega ettevaatlikum olla, et ei peaks terve õhtu muretsema, et kuskilt midagi välja kukub ja kõmufotograafidele ahvatleva olukorra loob.

Liiga vähe sokki
Mehi on kummitamas needus valida liiga lühikesed ülikonnapüksid ja sinna juurde veel lühemad sokid. Olgu — vaibalkõnni ajal sokipikkus tõenäoliselt silma ei torka, aga niipea kui istet võtta, on karvase sääre fläshimine garanteeritud. Kui kuskil on üldse aeg ja koht sokihoidjate ja klassikalises pikkuses püksisäärte jaoks, siis on see pidulikel vastuvõttudel. Kingade puhul tuleks nii meestel kui naistel silmas pidada, et need oleksid õhukesel nahktallal pidulikud kingad, mitte kummitallaga tänavakingad või veel hullem, tanksaapad (on sedagi juhtunud!). Naiste puhul on puhtalt mugavuse huvides mõistlik eelistada kinnist ümarat kinganina — see teeb pikas kleidis liiklemise oluliselt ohutumaks ning väldib inetut sukka mässitud varba paljastamist lahtisest peep toest.

Diskokerad
Moedisain on kunstniku eneseväljendus ja kui kandja tulemuse üle õnnelik on, tuleb sellist koostööd ainult tervitada. Eesti tippdisaini kohtab iga aastaga vastuvõtul üha rohkem, kuid samas on igal aastal ka kummastavaid üllatajaid, kelle rõivaste päritolu või sündmuse tooniga sobivus küsimusi tekitab. Üks ääretult kapriisne materjal on satiin — see läikiv kangas rõhutab halastamatult iga üleliigset volti, kortsub kergesti ja teeb kandja eriti just telepildis optiliselt suuremaks. Ja ainus inimene, kellele litterkleidi võib andestada, on NO99 teatri kunstiline juht Ene-Liis Semper, kelle kuulus kleit sobib ainult talle valatult.

See kolmas nööp!
Vabariigi aastapäeva vastuvõtu etikett näeb meeste puhul ette fraki või tumeda, soovitavalt musta ülikonna kandmist või rahvarõivaid. Ülikonna kui tuttavama rõivalahenduse kandmise puhul on oht libastuda suurem: kandjal tuleks endale kõikide vahenditega meelde jätta, et pintsaku alumine nööp peab olema alati lahti, seistes kaks ülemist nööpi kindlasti kinni! Kui kolmas nööp ikkagi iseenesest sulguma kipub, ei jää muud üle nööpauk kindluse mõttes enne kinni õmmelda.

Isetehtud couture
Õnneks esineb sedasorti juhtumeid üha harvem, kuid seda valusamad need sähvatused on. See võib olla mullu nähtud jakk kombineerituna suvalise enam-vähem sarnase seeliku ja peaaegu sama tooni pluusiga. See võib olla kolm aastat tagasi nähtud kleit kaetuna mingi kardinasarnase uue kangaga. Kui soovitakse sama kleiti mitu aastat järjest kanda, annab palju parema tulemuse kleidi loonud disaineriga nõu pidada — tihti saab kleidile väikese vaeva ja tühiste kulutustega täiesti uue välimuse anda. Kleidindusega (ja ka frakikandmisega) seonduva peavalu lahendab üsna püsivalt endale ühe komplekti rahvariiete õmmelda laskmine — nad on fraki ja pika õhtukleidi võrdsed asendajad ning keegi ei oota, et neid igal aastal peaks välja vahetama.

Vanaisa pintsak
Öeldakse, et korraga ei saa kiiresti, odavalt ja kvaliteetset — paraku kehtib see ka meeste rõivaste kohta. Kui tingimata otsustatakse laenatud ülikonna või fraki kasuks, siis varutagu piisavalt aega õige suuruse ja istuva mudeli leidmiseks — nii on tulemus võimalikest parim. Vastasel juhul mõjub kandja nagu pärast kooli lõpetamist üle aastate teatrisse veetud tüüp või oma esivanema kaks numbrit suuremas pintsakus sahistav poisinolk. Vanaisa pintsaku kõige jubedam näide on aga Wormsi enn, kes kannab absoluutselt igal aastal sama võidunud sametjakki ja tumedaid kuluvaid. Õudne!

Bling-bling ehk liiga palju ehteid
Ürituse pidulikkus (ja tegelikult ka lihtsalt kaine mõistus) deklareerib, et see ei ole koht, kus oma ehtekarbi paremik ühekorraga lagedale tirida. Küll aga on see parim koht autoriehete eksponeerimiseks ning väärismetallidest ja -kividest ehete demonstreerimiseks. Kuid jäta meelde - vähem on parem! Vali üks jõuline ehe, sest muidu hakkavad need omavahel võistlema ning tulemus on taaskord maitsetu. Samuti ei peaks ei mehed ega naised käekella kandma — nii erilistel õhtutel pole ju kusagile kiiret! Küll aga on lubatud ja isegi oodatud teenetemärkide kandmine.

Kogu komplekt ühte värvi
Veel hullem kui sobimatud värvikombinatsioonid, on kostüümid, kus kott, kingad, kleit või seelik ja pintsak on ühte värvi või veel hullem, suisa samast materjalist. Mullu näitas sellist maitselagedust üles Marianne Mikko, kes oli sundinud oma vaest abikaasat temaga toon-toonis kingapaelu ja lipsu kandma. Kui ise ei oska, siis kutsu keegi appi, jumala pärast!