Lugeja kirjutab*:

"Dokumentaale on maailmas palju lahkunud staaridest, aga kusagil, mitte üheski neist, isegi mitte kóige suurema uudishimu ja sensatsiooni korral, ei ole ekraanil nähtud sellist tervishoiutöötajat, keda peaks siduma vaikimiskohustus igaveseks.

Haigla seinte vahel toimunust ei räägita kunagi kusagil ja veel vähem avalikult kusagil dokumentaalis... Intiimsed hetked haiglas, surmaeelsed hetked mis inimestel on, ei kuulu laiale publikule.

Urmas Ott tegi isiklikud valikud, et toetub haiguse ajal rohkem tervishoutöötajatele, keda seob vaikimiskohustus ja kes saavad oma töö eest palka.ja minul isiklikult on selline tunne, et teda reedeti. Ka ajakirjanikku seob teatud eetika ja ajakirjanik peaks ka teadma, keda vóib kaamera ette tassida ja keda mitte, et enda meelest õiget legendi kokku saada.

Eesti inimesed ei tea psüühilistest hädadestki midagi ja mõnel juhul ei ole lähedastest kasugi kui inimene hakkab ära valguma teise dimensiooni, kuna oleme nii saamatud sellest kõigest, surmast, rääkimises, vahel hoopis lahkujad lohutavad mahajääjaid.

Minu arvamus on, et Vahur Kersna tegi kogu dokumentaaliga suure eetilise vea. Professor Everaus oskas rääkida rangelt nii, et see ei solvanud patsiendi õigusi."

*Kommentaar on keeleliselt toimetatud.