1898. aastal kõigest 40-aastasena surnud naise surma põhjuseks on peetud nii selgroohaigusi kui ka süüfilist, mille toonud talle teadupärast liiderlikku elu elanud ja homoseksuaalsuse eest vangiski istunud abikaasa, kirjutab The Daily Mail.

116 aastat hiljem on tõendeid selle kohta, et naine põdes hoopsiki polüskleroosi, ent sattus arstide juurde, kes panid talle valediagnoosi, ehkki haigus oli tol ajal juba tuntud.

Tõendid ilmusid välja Wilde'i lapselapselapse kaudu, kes sai vihje Constance'i haiguse kohta perekonna kirjade seast, mida tema ema ei soovinud oma eluajal avalikuks teha. Kirjade seas leidus ulatuslik, 130st kirjast koosnev kirjavahetus Constance'i ja tema venna vahel.

Selgus, et Wilde'i naine ei suutnud mõned aastad enne oma surma käia, kannatas väljakannatamatute valude ja väsimuse käes. Ometi jäid need sümptomid mitmel arstil tema võimaliku tegeliku haigusega seostamata. Paraku sattus naine ka mitme "alternatiivse" tohtri juurde, kellest üks nn Saksa närviarst uskus patsientide ravimisse elektrišoki ja vanniteraapiaga ning teine, itaallasest Luigi Maria Bossi, arvas parimaks vaimu- ja närvihaiguste raviks günekoloogilist protseduuri.

Kuigi vend hoiatas Constance'i viimase arsti eest, läks naine viimases hädas siiski talle soovitatud üliohtlikku günekoloogilist protseduuri tegema ning suri operatsiooni tagajärjel paar päeva hiljem.

Kakskümmend aastat hiljem sai seesama tohter ühe patsiendi raevunud abikaasalt kuuli pähe.