“Kahju, et videot ja ekraanitõmmist pole juures,” aasisid mehed alustuseks ja nentisid seejärel põlglikult, et näe, suur kultuuriinimene, hing on hell, toob nii Eesti kui ka terve maailma valu teatrilavale, näitab näpuga, astub ühiskonna konnasilmale ja mõnitab poliitikuid, aga nüüd on ise niimoodi astunud, et oi-oi-oi. “Kui kõige sellega tegeled, siis enda sisse jääb nii palju halba, et oledki kurjam. Peaks kontrollima, kas Ojasoo silmad on juba rohelised,” naljatlesid Kivisaar, Hirmo ja Kelk, viidates hetkel kinodes jooksvale filmile “Warcraft”.

Seejärel avaldas Kivisaar siiski mehisest vaatevinklist kahetsust, et Ojasood nõndaviisi mutta tambitakse. “Perevägivalda ajab uksest ja aknast sisse, millega oleks vaja tegeleda, aga nüüd Ojasoo tõukas mingi tšiki lumme…äkki hoopis tšikk vajas “värskendust” ja paika panemist? Hakkas iga tõukamise peale grimasse kerima… me ju ei tea, mis tegelikult toimus. Aga jube lihtne on hakata kohe tugevamat tümitama. Kui auto sõidab jalgratturile otsa, siis on alati autojuht süüdi. Kas oli ka vereloike? Pakun, et mitte. Ma arvan, et teatrikoolis õpetatakse, kuidas peab lööma,” analüüsisid saatejuhid läbisegi.

Järgnes ka elav arutelu sellest, kuidas tegelikult on Alari Kivisaar palju tähtsam inimene kui Tiit Ojasoo, kes olevat “karvane kulturnik” ja “täielik könn”, “pussy” ja “jõhkard” ning jõuti selleni, et kui tegu polnud “isikliku traalivaaliga”, siis võis olla tegu hoopis performance’iga. “Kaua me ootame selle naisnäitleja nime?” jäi küsimus õhku rippuma.