Seejärel ta guugeldas vabatahtlike programme ning sõnas oma emale, et nüüd ongi minek. Airis kutsus ka oma kaaslast Hard oHansarit vabatahtlikuks kaasa. "See oli üks kallimaid esimesi kohtinguid, mida teha," naeris mees ja lisas, et kogu vabatahtlik programm maksti omast taskust kinni.

Programmi, milles noored osalesid, eesmärgiks oli saata lõvid tagasi loodusesse. "Reis iseenesest kõige kallim polegi, aga vabatahtliku tööst on ainult üks pool füüsiliselt ise abis olla. Teine pool ongi rahaline, toetasime neid ka sellega," sõnas Hansar ja lisas, et kaks nädalat lõvide abistamist maksab ühele inimesele 4000 dollarit.

Ehkki päästetavad lõvid olid sõbralikud ja neid võis lausa lõua alt sügada, oli mitmeid asju, mida nende juuresolekul jälgima pidi. "Seljatagust pidi valvama ning joosta ei tohi," kirjeldas Airis põhjendusega, et jooksev inimene annab lõvile signaali, et tegu on saakloomaga. Samuti ei soovitatud suurte nurrumootorite juuresolekul kanda punast värvi riideid, mis meenutavad loomakestele haavatud ja lihtsat saaki.