Britta mäletab, et tol saatuslikul päeval hakkas tal jalg altpoolt põlve tulitama ning paistetas üles. Ise arvas naine, et on jala ära tõmmanud ning aktiivset elu harrastav Britta jõudis veel trennigi.

Öösel muutus valu jalas aga väljakannatamatuks ning peale perearsti nõuandeliinile sümptomite kirjeldamist, võeti abikaasaga koheselt suund EMOsse: "Perearsti nõuandeliinil teatas hääl kusagilt teiselt poolt, et tegu võib olla trombiga, mida peaks kindlasti uurima."

Mitu tundi hiljem värises näitlejanna juba palavikus, kuid tundis ennast sellele vaatamata meedikute aja raiskajana: " Mis tromb mul, ma ei ole ülekaaluline, ma ei suitseta, mina ei kuulu riskigruppi!"

Peale arstide hoole alla minemist käis kõik aga kähku: "Arst ütles, et mu seisund on eluohtlik. Tromb oli jõudnud juba kopsu."

Refereeritud ajakirjast Anne & Stiil.