"Kui ma sisenesin kas või trammi, oli mul selline tunne, et kõik vahivad mind ja naeravad endamisi mu üle ja kui mul trammipilet või mingi muu asi maha kukkus, tundsin, et inimesed irvitavad veel rohkem ja ütlevad kuidagi - sa oled ikka nii koba Juss ja sa ei oska mitte midagi!"

Jussi sõnul võibki sellisesse kohta iseendaga kukkuda, kus elus ei ole mingit rõõmu ja mitte midagi ei tule välja.

Juss otsis leevendust alkoholist: "See lõi mul selles mõttes pea puhtaks, et ma olin nii-öelda kohal, ma olin siin, ma järsku naeratasin ja leidsin, et koolis oleksin võinud teha ju selle asja hoopis nii ja nii, et miks ma üldse selle pärast nii palju muretsesin!"

Alkohol ei osutunud muidugi lahenduseks ja mida aeg edasi, seda hullemaks see olukorra tegi ning lõpuks tõmbas Juss end august välja hetkes elamisega: "Ärkasin hommikul üles, jõin kange kohvi, jälgisin kohvikruusi, lugesin, mitu lonksu võtan, et olla seeläbi nii kohal, kui üldse olla saab, otsustasin, et iga lauset, mida ma kellelegi ütlen, ma kontrollin," kirjeldab Juss protsessi lisades, et ta tundis, et niipea, kui ta oma tähelepanu kuhugi mujale kaotab, on ta jälle mustas augus tagasi.