Nimelt lõpetas Eve Venemaal töötamise, kuna estraadiprogramm, kuhu võeti ainult Nõukogude Liidu armastatud ja tuntud näitlejaid, oli tõeline raha tegemise masin ja tehti lausa kolm etendust päevas. „Pühapäeva õhtuks ei kandnud jalad enam suurest väsimusest,” meenutab Eve. Kava režissöör ja juht oli võimukas mees, kes sõimas näitlejaid valimatult ja käitus nendega täpselt nii, kuidas parasjagu tuju oli.

“Minuga nii ei käituta. Mind kutsuti hiljem korduvalt sinna tagasi, aga ma ei läinud,” nendib ta. Venemaaga lõpparvet tehes ei teadnud ta veel, et Eesti arenevas filmitööstuses ei oodanud teda keegi — näitlejanna oli kodumaal üles astunud kõigest paaris kodumaises linateoses, tuntuim neist on „Viimne reliikvia”, kus tal oli nunna roll.

„Võib-olla kardeti, et säran teised üle, tõmban tähelepanu endale ja võtan peategelaselt rolli ära?” põhjendab Eve seda, miks asjaolud nii kujunesid. Samas tunneb ta ka kibestumust, et teda pole võetud vaevaks rakendada: “Kui vaatan praegu Eesti seriaale, siis seal mängivad vahel täiesti suvalised inimesed tänavalt. Aga mind ei ole võetud vaevaks kutsuda…”