Äsja 55. sünnipäeva tähistanud superstaar oli Elu 24 peatoimetaja aastast 2008 ning enne seda juhtis Saagim ajakirja Just!. Naise sõnul rabas ta kõik need aastad tööd ennekõik seepärast, et see talle väga meeldis ja see tegi teda õnnelikuks. “Seda juhtub haruharva, ma olen kuulnud ja eriti Eesti inimestega. See ei olegi nagu töö olnud — see on tants,” seletas ta.

“Koosolekutel käimise sundus jõudis minuni viimase võib-olla kolme või kahe kuu jooksul. Enne seda ei olnud näiteks mitte kordagi kaasatud Elu24 Postimehe koosolekutele,” rääkis Saagim, et ee muutus tuli, kuna meil muutusid omanikud. “Postimehest on saanud Eesti Meedia nagu te teate ja siis tulid uued reeglid. Ära läks Merit Kopli — tema ei nõudnud sellist asja.”

Raud uuris Saagimilt, et kas Lauri Hussari saabumisega kaasnes ka kohustus koosolekutel istuda, ent Anu Saagim lükkas sellise väite koheselt tagasi. “Ei-ei-ei, tema ka veel väga ei nõudnud seda, ei pidanud vajalikuks. Aga siis seal tuli veel keegi. Ma ei tea, need olid nagu mingid päkapikud seal kuskil peidus. Me ei näinud neid, aga nad olid kogu aeg olemas ja siis nagu asi läks natukene nihkesse,” jutustas Saagim.

Naine nentis, et oskas kuidagi laveerida ja sättis ennast nii, et igal hommikul ta siiski koosolekutel käima ei pidanud: “Käisin mõnel koosolekul, aga ma ei käinud igal hommikul. Lihtsalt rääkisin, mis on minu selle päeva plaanid. Kõige kohutavam on aga meelelahutuse juures see, et sa ei tea mitte kunagi, mis juhtuma hakkab. Sa tuled tööle, saad oma toimetuse inimestega kokku, loomulikult käid läbi kogu sotsiaalmeedia, kõik ajalehed, meilid läbi esimesena ja sealt tuleb sulle selline pahvakas näkku, et tööd ei ole mitte vähe. Ja mina tundsin, et see, et meelelahutustoimetus peaks istuma igal hommikul ka koosolekul, kus räägitakse mingist suhkrutrahvist, teetöödest, passidest, välismaalastest, pagulastest — see ei puudutanud meid. Aga ma pidin seal olema, sest kellelegi tundus, et see on ebaaus, et kuidas siis üks toimetus on nii privilegeeritud.”

“Eks ma olin ikka kohutavalt õnnetu viimasel ajal,” rääkis Saagim, kuidas Postimees oma kõige suurema staari käest lasi. “Ma pean jälle kordama ennast, ma olen siin terve nädala ühte ja sama juttu rääkinud, mul on see déjà-vu tunne. Ma töötasin ajakirjast Just! kolm aastat ja kõik oli sinnamaani jube kihvt, kuni Kalev Meedia ostis selle ära ja siis ka järsku mingid päkapikud ringi jooksma.”

Kuulduste kohaselt hakkasid need samad "päkapikud" Anu Saagimile ettekirjutusi tegema, et kellest ta oma portaali veergudel tohib kirjutada ja kellest mitte. Kui senimaani oli naine sellistest juttudest kõrvale hiilinud, siis nüüd kinnitas ta kõlakaid. “See vastab tõele, ongi nii? Sulle ikkagi öeldigi konkreetselt, et nendest inimestest ei tohi kirjutada, sest need inimesed on päkapikkude sõbrad?” küsis Raud ning Saagim vaid muigas ja noogutas. “Ja need päkapikud on nüüd uued omanikud, need inimesed, kes tulid? Nüüd me lõpuks teame! Sul keelati konkreetselt mingitest inimestest kirjutamine ära, selle aja nimi on see, et omanikud sekkuvad toimetuse töösse. Postimees ja kogu Eesti Meedia on organisatsioon, mis toodab iga päev uudiseid, informatsiooni, mille järgi teevad Eesti inimesed otsuseid ja see on väga oluline asi,” ütles Raud.

Anu Saagimi näolt oli seepeale muie pühitud: “Kallis inimene, kui ma töötaksin täna veel Elu24 ja ma istuksin täna siin, siis homme oleks mul väga ebamugav koosolekul olla.” Mihekl Raud nentis, et Postimehes sisekliima ei tundu viimasel ajal väga hea olevat ja naine kinnitas, et ka tema jaoks on paljude inimeste lahkumine olnud täielik šokk. “No järjest on juhtunud — Peep Pahv, Urmas Oru, Kanal 2 — no mul ei ole sõnu lihtsalt. Seal on ka väiksemaid tegelasi, seal riburadapidi inimesi, kes on lahkunud. Neil ei ole hea olla seal, neil on paha olla ja kui sul on paha olla sellises kohas, kus sa pead olema väga inimsõbralik, sa tohutult palju suhtled päeva jooksul igasuguste inimestega. Aga sa pead ise olema huvitatud, sul peab endal hea tuju olema. Ja kui sul endal hea tuju ei ole, sul on nägu viltu peas, siis on väga raske,” seletas Saagim.