Kiindunud saarlanna helistas Mihkel Rauale pea iga päev ja kui mees tema kõnedele vastamise lõpetas, hakkas naine talle hoopis kirjutama. Teleajakirjaniku sõnul olid proua kirjad nii paksud, et ei tahtnud ümbrikutesse hästi ära mahtuda. Mihkel viskas need alati prügikasti, kuigi tunnistab nüüd, et ega see temast ülearu kena ju ei olnud.

"Ilmselt süümekate tõttu ma ühel päeval tema järjekordse kirja avasingi. See algas nii: "Mihkel, ma ootasin sind, aga sa ei tulnud. Kolm tundi ootasin" Selgus, et mingis varasemas kirjas oli ta minuga kohtumise "kokku leppinud", aga et ma seda lugenud polnud, ei teadnud ma temaga deitima minna. Poleks nii ehk naa läinud, aga ikkagi," meenutab mees.

Praegu saab Mihkel enda sõnul päevas sadakond e-kirja ja ahistajaid tal enam enam pole: "Mõni üksik sõimaja ehk, aga üldiselt on mulle saadetud kirjad sisukad. Sada e-kirja päevas on palju, aga mulle meeldiks, kui neid oleks rohkem. Olen ma peast segi? Kaugel sellest! Mulle lihtsalt meeldiks, kui kogu minu kirjalik suhtlus asuks ühes kohas, sest ainult nii võin ma kindel olla, et kõigist endaga kokkulepitud kohtumistest ka ise teadlik olen."