Esiteks lepiti kokku, et lastele pannakse enam-vähem eesti nimed ja teiseks, et ülearu arhailiste nimedega oma lapsi ka ei karistata: "Ma ei kujutaks end ütlemas lauset: "Ai-ai, Endel on jälle mähkmed täis kakanud"."

Kolmandaks üritasid nad säästa lapsi täpitähtedest, sest varem või hiljem teeb järeltulija endale meiliaadressi ja neljas sõel oli kuulikindlus võimalike narrimiste vastu.

Viiendaks ei tohiks eesnimi ja perenimi kokku mingisugust totrust moodustada ning kuuendaks sai otsustavaks nime hääldatavus – kas kolmeaastane suudab oma nime välja öelda: "Ja kõige lõpuks pidi lapse nimi meile muidugi lihtsalt meeldima," ütles Raud.