"Kui su väga lähedane inimene sureb, siis sa viibid nagu mitte selles reaalsuses. Mina mõtlesin, et mida ma siis teen," tunnistas Palmiste esiti oma segadushetke ja jõudis järeldusele, et võtab endale ühe vabaduse. "Kartsin, et hakkan nutma. Aga võtsin endale vabaduse, et hakkan mängima ja kui midagi juhtub, siis ütlen inimestele, et vot selline asi juhtus," sõnas Palmiste.

"Õnneks ei juhtunud midagi ja väga hea etendus oli. Lõppkokkuvõttes läks väga hästi," sõnas Palmiste tagantjärele, kuidas isiklik tragöödia sundis teda jõuliselt tegemisel olevale tööle keskenduma. Saatejuht Grete Lõbu remargi peale, et töö võib teraapia eest olla, vastas Palmiste humoorikalt: "Ega hullumajades muidu näiteringid pole, see väga ravib!"