Mati Talvik: ma naudin seda, et mind tuntakse. Saan paljusid asju kergmini kätte, kui üks tavaline inimene

Eesti teleilma grand old man Mati Talvik, kelle esimene
juhitud telesaade läks eetrisse 1968. aastal, tähistas hiljuti oma 50 aasta tööjuubelit.

Mati Talvik rääkis saates "Hommik Anuga" antud intervjuus, et nii pikalt ühel ja samal alal töötamiseks on vaja leida endale üks huvi ning tema leidis enda jaoks ajaloo. Noortele ajakirjanikele ja saatejuhtidele nõu andes, ütleb Talvik, et kõige tähtsam on inimest avada ja pugeda talle hinge: "Noor ajakirjanik peab olema põhjalik ja mida noorem ta on, seda rohkem tuleb tal tööd teha. Ta peab ennast maksma panema ja olema väga empaatiline. Ta peab jagama selle inimese mõttemaailma, mõtlema võib-olla temaga koos ja püüda maksimaalselt välja pigistada temast seda informatsiooni, mille kandja see inimene tegelikult on."

Talvik nendib, et aastatepikkune pühendumine on temalt kõige enam ohvriks nõudnud aega ja ka isiklikku elu. "Olen elu kippunud läbi selle okulaari vaatama. Elu on veel rikkam, kui mina olen suutnud käsitleda. Olen ka muud huvid sellele ohvriks toonud. Ma ei ole eriline teatri külastaja ega muusika nautija. Vanasti lugesin ma vähe, kuid nüüd vanas eas olen ma tänu abikaasale hakanud palju rohkem lugema ja võlga tasa tegema.".

"Olen õnnelik, et ma olen saanud ennast teostada, olen saanud ennast näidata ja minu mõtted on jõudnud rahvani," ütleb Talvik. "Ma naudin seda, et mind tuntakse. Saan paljusid asju kergmini kätte, kui üks tavaline inimene."

Kõige enam pakuvad talle rõõmu tema töö ja kolleegid ning üleüldine vaimsus: "Meil on palju parem vaimsus, kui teistel meie tööd tegevatel ajakirjanikel. Eesti Televisioon on on väga prestiižne telekanal, siin on au töötada."

50 aastat teles töötanud mehe elu on olnud kirev ja kindlasti valmiks sellest ka äärmisel menukas elulooraamat, kuid Talvik pole oma memuaarne veel kirja hakanud panema: "Ma olen kogu aeg seda edasi lükanud. Ühte ma võin aga öelda - kui ma kunagi üldse kirjutan memuaare, siis ma ei lase kellelgi teisel kirjutada, vaid siis ma kirjutan ise," kinnitas ta. "Ma ei arva, et see lugu lõppenud on, mida ma oma tööks ja eluks nimetan," seletas Talvik, miks ta pole kirjutamisega veel algust teinud. "Ja ma ei taha kellelegi haiget teha. Aga paratamatult tuleb siis see ka mängu, et ma võin kedagi väga riivata ja seda ma natukene kardan. Võin mõnele väga rängalt öelda ja seda pole vaja."