"See on minu jaoks ikka veel natuke keeruline, sest mul on ema leinamata jäänud, pole lihtsalt jõudu olnud. Aga leina tuleb leinata, ega see ju kao, vaid purtsatab välja siis, kui ta enam su sisse ära ei mahu. Ja see võib olla vale koht või emotsioon: lein võib väljenduda ju ka näiteks metsikus raevus. Seetõttu ei maksa leinamist alahinnata ja kujutleda, et kui mul nüüd ei ole pisaraid ja ma justkui pole kurb ka, siis ongi kõik OK. Ei ole see paraku nii lihtne midagi!" rääkis Avandi. 

"Ma tegelikult tõesti kardan ema leinamist n-ö ette võtta, sest kolme aasta jooksul on siin leinatud juba küll. (Esmalt isa Tiit, siis poeg Albert, nüüd ema Irja – toim.) Nii lükkangi kõike kogu aeg edasi. Ja eks ma kardan ka elus lihtsalt pidurit tõmmata. Sest äkki jään siis rongist hoopis maha ja varsti ei mäleta mind enam keegi… Sellised mõtted käivad meiega ju ikka kaasas, isegi kui neil pole saba ei sarvi."

"Ühel hetkel lased lihtsalt kõigel sellel olla. Väga palju tuleb lasta olla, kuni õpid jälle usaldama. Tegelikult ei jäägi sul ju midagi muud üle. Tuleb õppida usaldama – elu või kõigevägevamat, kuidas kellelegi meeldib uskuda. Kuna minu jaoks ongi Elu kõigevägevam, siis neid ma usaldan."