Kui eluaegsel diktoril tuli ETV-s toimunud muudatuste kaudu hakata ka inimesi intervjueerima võis lehest lugeda arvamusi stiilis: "Mis teha, igaüks ei sobi merele!" Marite avaldab Eesti Päevalehes, et tal pole kunagi olnud aga ambitsiooni saada reporteriks või toimetajaks, mida ankruks olemine sagedasti nõuab: "Mul ei ole ajakirjaniku uudishimu, et minna ja panna kellelegi mikrofon nina alla. See ei ole mind kunagi huvitanud."

Sellepärast otsustaski Marite eetrist lahkuda ja hakata eetrinõustajaks. Tema enda jaoks oli nõustaja roll see, et stuudios olles ei peaks ajakirjanik mõtlema, kuidas olla ja mida teha, vaid saaks täielikult keskenduda oma erialaste teadmiste ellu viimisele. "Mulle tohutult meeldis mu töö, ma nägin, et sellest on kasu ja alati läksin rõõmuga kohale,"jutustab Marite, sära silmis.

Diktori sõnul oli ETV-s sõnulseletamatult võluv tsunftitunnetus, mis tegi telemajas töötamise eriliselt toredaks. Kui ühel hetkel Marite teekond ETV-s lõpetati, oli ta väga pettunud. „See oli nii minu kui ka paljude teiste jaoks väga suur ootamatus ja tegi väga kurvaks,” meenutab Marite 33 aasta pikkuse telestaaži järsku lõppu.

Sellest hoolimata vaatab Marite ETV aastatele tagasi ülima positiivsusega: „Sinna läks ju kogu mu elu. Inimene on kõige õnnelikum, kui ta on noor, pea on laiali otsas, tunded möllavad ja elu on lill. Mina sain ETV-st omale eluaegsed sõbrad ja raadiost ka mehe.” 

Uue töökoha otsingul jalad mõne muu kanali poole astuma ei hakanud: "Ma olen algusest lõpuni ETV patrioot ega kujuta ennast ette mõne konkureeriva kanali ridades." Marite ei soovi spekuleerida, kuidas ta vastaks, kui Eesti rahvuslik ringhääling talle taas tööd pakuks, aga seda ta teab, et hakkama saaks ta sama hästi kui kümmekond aastat tagasi.