Kolm nädalat telkimist, üksikud pesemisvõimalused, vägikaikavedu vastutuulega – see rattareis kujunes oma ekstreemsuses Marilynile valgustavaks. “Kohati on väga raske, aga hakkad uue pilguga hindama seda, mis sul on olemas ja mis sulle antud,” tõdeb Marilyn. Kui elu kulgeb ülesmäge, näib kõik lõpuks endastmõistetav ja meelehärmi toovad isegi väikesed totrad asjad.

“Kui mul oli madalseisak, kui elus oli halvasti, oli kõik hea, mis juhtus – kui keegi kas või naeratas mulle või rääkis minuga sõbralikult juttu või kui sain väiksele armsale koerale pai teha –, minu jaoks täielik, meeldiv kogemus, ma olin selle üle väga rõõmus. Siis läks elu jälle ilusamaks ja harjusin kõige heaga ära. Nüüd saan aru, et ma ei hinnanud enam neid pisikesi asju ja kui juhtus midagi negatiivset, tundus see järsku täielik. Võileib kukub tagurpidi maha ja sa ahhetad: issand! Kui sul on elus asjad halvasti, ei pane sa pisikesi halbu asju tähele, vaid paned tähele pisikesi häid asju. Kui sul on elus aga kõik hästi, märkad iga väikest negatiivset asja. Reisil hakkasin järsku nägema jälle neid väikeseid häid asju. Sain aru, kui kõikuv on minu enese õnnekese,” mõtiskleb Marilyn.

Kuidas sai Marilyn üle 12 autoreaga kiirteest? Miks tülitas ühel hommikul reisiseltskonda politsei? Mis põhjustas Marilynil ratta seljas nutu- ja vihahoo? Näitleja rattareisi seiklustest loe edasi juba ajakirja Naised selle nädala numbrist!

VEEL VÄRSKES AJAKIRJAS NAISED:
• Telenägu Erkki Sarapuu põletas end poolkiilaks
• Mis ajendas õde Alipiat 25 aastat tagasi nunnaks hakkama?
• 10 reeglit perekonflikti lahendamisel
• 13 suvetoitu südamehaigele
• Lihtne õpetus, kuidas riideribadest värvilist vaipa sõlmida

Tekst: Marilin Vikat /ajakiri Naised