Marika Vaarik: ega minust vist väikekodanlikku ilusat inimest ei saa, neid piire lõhun endas kogu aeg
NO99 näitlejanna Marika Vaariku rollidering ulatub „Kättemaksukontori” superdetektiivist poliitik Edgar Savisaareni samanimelises muusikalis. Justnimelt viimase tegelaskuju näol saab teatri ühe silmapaistvama lavajõu Marika Vaariku (52) viimaste aastate avalik kuvand peagi olulise täienduse, kirjutab LPs Ingrid Veidenberg, kellele Vaarik on otsustanud andnud ühe vähestest isikuintervjuudest.
Vaarik on iseloomustanud end mustvalge tüübina: kui kurb, siis lõpuni, kui pidu, siis taevani. Kuidas on näitlejanna säilitanud kirglikkuse elu vastu? "Pidu ei ole ammu enam mu jaoks kirg. Täna on palju rohkem kirge selles, et lähen oma koeraga Pääsküla rabasse ja müttame seal terve päeva. See mulle nii meeldib! Kirglik tasub olla ainult nendes asjades, mis sinus kirge tekitavad. Nagu ütles kunagi üks näitlejanna: 20-ndates ei maganud ma ühtki ööd! See ongi aeg, mil ei magata ühtki ööd. 50-ndates on kired aga hoopis muudes asjades. Näiteks läheme vanade heade kamraadidega jalgsi punktist A punkti B, teeme lõket, natuke süüa, naudime vestlusi, absoluutselt ilma alkoholita. Ja see on meie spontaanne kirg seda teha. Või kes keelab sul duši all endiselt oma lemmikhitte laulda! Sellist kirge ei tohi ära unustada! Ega minust vist väikekodanlikku ilusat inimest ei saa, neid piire lõhun endas kogu aeg. Ma ei sea enda jaoks miinus- ja plussmärke, et nüüd on sobilik teha neid asju ja neid mitte. Lapsemeelsust peab endas otsima ja säilitama iga päev," sõnas ta.
Viimane vimka või hullumeelsus, mis teda väikekodanluse raamist välja kõigutas, oli aga õige lapsemeelne. "Kui siin libedad ajad olid, sõitsin kontsades ja kostüümis tsauhh! ühest künkast kilekoti peal alla," vastas Vaarik kavalalt naeru pugistades. "Tulin õhtul koju, olin ostnud poest kilekotti asju, nendega koos sõitsingi mäest alla, ihuüksinda. Sest tekkis kihelus, et peaksin selle ära tegema. Ja tegingi! Kloppisin siis lume mantlilt maha ja läksin edasi. Ma ei tea, kas keegi nägi või ei näinud, see polnudki tähtis," meenutas ta.
