Räägin ühe loo. Esimese korraga – see oli 1994. aastal – ma lavakasse sisse ei saanud. Langesin päris viimasel hetkel välja ja olin noore inimesena, kui arvad, et oled maailmas kõige vingem, loomulikult väga löödud. Kui mõni kuu hiljem ühel hommikul bussis istusin, et sõita ema juurde maale kartuleid võtma, ja pead uniselt vastu bussiakent toetasin, ehmatas mind mu mõtetest vali koputus vastu akent. Komissarov! Kalju Komissarov. Mida ta tahab?

Ja siis ta hüüdis: „Vaata, tüdruk, et sa ei jäta. Su koht on lavakunstikoolis. Mine uuesti!” See jäi mällu. Läksingi paar aastat hiljem uuesti lavakasse proovima. Sain sisse. Kui Komissarov suri, rääkisin seda lugu emale. Polnud talle varem rääkinud.