Tabor tunnistas, et oma ametist hoolimata puudub tal igasugune tahe ennast eksponeerida või endale midagi tõestada ning tõuke monotüki valmis nokitsemiseks sai ta hoopistükkis kolleegidelt, kes aastate jooksul tema lapsepõlve lugusid armastama on õppinud. “Ma rääkisin lihtsalt seda, mis päriselt juhtunud on… kuigi paljud hiidlastest sõbrad ei usu!” muigas ta Anule antud intervjuus. “Ma olen 53 ja esimesi lugusid mäletan 4-5 aastaselt, seega peaaegu 50 aastat olen neid meeles pidanud,” lehvitas ta napilt kolme A4 suuruses paberit, mis sisaldasid endas vähemalt 1,5 h jagu lugusid.

Enda sõnul on näitleja oma mammalt saanud kaasa eeskätt armastuse ja lihtsad selgeplaanilised elupõhimõtted. “Ma ei naera vanainimese üle, kes on 18 aastat surnud. See ei näinud ju sedamoodi välja, eks?” kinnitas ta härdusega ja lisas juurde, et sai tõelise “mammapojana” kogu hoole ja tähelepanu, mis otsekohese ütlemisega vanaproual talle anda oli.

Kuna iga etendus sattus olema erinev, põhjendas Tabor seda sellega, et tema jutustustesse on lihtsalt planeeritud nii palju erinevaid sõlmpunkte, kus eri juhtumusi omavahel siduda. “Inimestele lähevad korda lihtsad asjad — räägitakse neist, puudutatakse neid, väärtustatkase hiiu huumorit, keelt ja meie kodukoha asju. Inimene ei taha oma asjadega üksi olla!” põhjendas ta etenduse fenomeni.