Luule Komissarov sai elus haiget vaid ühel korral, kui lahutas Kaljust: ei ole seda, et me üksteisel karvu kisuks
"Ma ei unista millestki, mul on asjad lihtsalt kätte tulnud," ütleb Luule Komissarov tänases LP-s. Ainult vahel mõtleb ta, et tema elus võiks olla üks autoga härra, kes viiks etendusi vaatama.
Millal viimati nutsite?
Ema matustel. Ta on kuus aastat surnud. Siis nutsin küll, sest ta oli mul suur tugi ja tema surm oli nii ootamatu. Ta oli nii krapsakas, et oleks võinud veel küll elada.
On teile elus palju haiget tehtud?
Ei ole. Üks kord.
See on kord, mis viis lahutuseni viimasest abikaasast Kalju Komissarovist?
Jah, aga ärme sellest räägime.
Kas ei oleks tore, kui oleks keegi käevangu võtta ja koos teatrisse minna?
Seda olen ma küll mõelnud, et võiks olla keegi autoga härrasmees, kes viiks mind vahetevahel etendusi vaatama. Aga mitte midagi muud. Mingit vanameest ma endale koju ei taha. Vaatame teatri ära, võtame väikese pitsi ja siis igaüks oma koju. Aga üldiselt ma kellestki puudust ei tunne. Olen nii harjunud, juba kümme aastat olen üksi oma pensionipõlve nautinud.
Olete kunagi oma kurbust või viha pudelipõhja uputanud?
Jah.
Kuidas te august välja saite?
Seda tuleb võtta mõistusega. Ja loomulikult aitasid mind mu lapsed. Aga see polnud pikalt. Paar-kolm päeva ehk.
Kas räägite ajast, kui saite teada, et teie abikaasal Kalju Komissarovil on teise naisega laps – selle teate mõjust?
Siin ei saa rääkida mingist mõjust, see oli lihtsalt hetke šokk. Nüüd ma tagantjärele mõtlen, et jumala pärast – hea, et nii on. Me siiani helistame ja saame läbi, ei ole seda, et me üksteisel karvu kisuks. Minul ei olnud midagi teha, tal oli juba laps taga ja väikesed lapsed tahavad üleskasvatamist. Meie lapsed olid juba suured. Minu arvates oli lahku minna õige.
