"Mul tõesti polnud meeles, et täna on teatripäev. Sõitsin Solarise keskuses liftiga ülespoole, kui nägin läbi liftiakna Ita Everit. Istus kenasti üleslööduna üksi kohvitassi taga. Sõitsin siis tagasi alla ja andsin Itale läheneva suure juubeli puhul pisikese põsemusi. "Kuidas sul läheb viimasel ajal?" küsis mu eluaegne lemmiknäitleja. Minult. Kellel ei lähegi kuidagi... "Kuidas Sul endal läheb? Sul oli ju juubel," proovisin juttu endalt kõrvale juhtida. "Ah, mis mina! Tead ka, kui VANA ma olen??" küsis Ita poole vähem emotsionaalsel häälel kui me teda lavalt harjunud kuulma oleme. "Jah, muidugi tean. Mu ema on Sinust 2 aastat vanem, aga räägib ühte ja sama juttu mitu korda päevas! Vaata missugune mälu Sinul on!" kiitsin näitlejannat, kes ongi oma mälu ja andekuse poolest fenomenaalne." Mina räägin ju ka ühte ja sama juttu- õhtust õhtusse...," naeris Ita. Jah, tema vaimukus, eneseiroonia ja noor hing on imetlusväärsed! "Keda Sa ootad?" küsisin. "Ootan seansi algust. Lähen kinno. Roman soovitas, inglise film... Mul on teatripäeva tähistamisele ka kutse, aga..." Ita jättis lause lõpetamata. "Millal Sul palgapäev on?" küsis Ita, kui ütlesin, et tahaks teda oma lemmikrestorani sööma kutsuda. "Kuu viimasel tööpäeval," ütlesin. "Minul ka!" rõõmustas legend juba eluajal ning lisas kavalate silmatulukeste välkudes: "Siis lähmegi! See Chedi on ju KOHUTAVALT kallis...""