"Maasikaid, vaarikaid ja tikreid oli vanatädidel rohkem, kui keegi süüa jaksas. Nõutasin endale vanu ajalehti, keerasin tuutud, paigutasin neisse tikri-, vaarika jne portsjonid, ühe vana õunakasti tirisin värava ette letiks ja sain köögist tabureti istumiseks. Arvutada ma igatahes nii palju oskasin, et tuutudele hinnad määrata, näiteks tikrituutu oli 10 kopikat ja vaarikatuutu 15. Esimene äri oligi valmis ja nii veetsin iga päev mitmeid tunde marjaäri ajades,” tõdeb Eerik.

“Väheke piinlik on öelda, aga mõistsin kiiresti oma konkurentsieelist mõnisada meetrit jaama pool tegutsevate Keila vanatädikeste ees. Sest olgem ausad, ma olin kindlasti linna kõige nunnum müügimees," sõnas ta.