"Lapsed saavad aru rohkem, kui vanemad arvavad. Tänapäeval ei ole muidugi enam seda ohtu nagu eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel, et kui lapsed midagi teadmatusest välja lobisesid, siis ohustas see kogu perekonda. Arvan, et õigesti teevad need pered, kes jagavad lastega mitte ainult rõõme, vaid ka muresid," ütleb Tungal.

Kirjaniku sõnul on iseasi probleemid, mis puudutavad ühiskonnas aktuaalseid küsimusi, nagu üksikvanemad, kärgpered jne: "Arvan, et ka neid teemasid peaksid lapsed suutma mõista. Kindlasti on vale laste kaudu mingeid rahalisi küsimusi lahendada."

"Võin iseenda ja oma lapsepõlve peale mõeldes öelda, et kasvasin küll vaeses peres, aga isa, naabrid ja sugulased oskasid lapsepõlve minu jaoks ilusaks teha. Öeldakse, et ka kõige raskemal ajal suudavad lapsed leida rõõmu – juhul kui nende kõrval on keegi, keda saab usaldada ja kellelt abi loota," lausub ta.

Leelo Tungal tunneb hirmu laste pärast, kes jäävad liiga vara ja liiga kauaks ainult arvutisse, mis röövib nendelt vaba aja ja rikub silmi: "Võib-olla on see rumal pelgus, sest tegemist on alles esimeste põlvkondadega, kes niimoodi üles kasvavad. See, et inimlikku suhtlemist on jäänud vähemaks, on minu hinnangul probleem. Tahaksin näha rohkem silmast silma ja näost näkku suhtlemist."

Kirjanik ütleb, et praegu muudab laste omavahelist suhtlemist ühest küljest lihtsamaks ja teisest küljest pealiskaudsemaks ennekõike tehnoloogia, kuid tasuks mõelda kasvõi sellele, kui palju lapsed varem omavahel mängisid. "Ühismängud jäävad aina haruldasemaks. Vanemate esialgseks rõõmuks ja hilisemaks kurvastuseks istuvad lapsed rahumeeli ja ohutult arvutite taga. Igaüks mängib omaette oma mängu ja isegi naabripoisi-tüdrukuga võidakse kirjavahetust pidada arvuti teel. Sellest on kahju – laste arvutimängud on kui üks suur ühiskondliku elu läbimängimine. Kunagised uka-uka- ja kullimängud, rahvaste- ja võrkpalli mängimised, kõik õues jooksmised ning lumekindluse ja lumememmede ehitamised on asendunud toas istumisega," nendib Tungal.