Lauri Saatpalu edu retsept: kui ise ei sebi, siis mitte keegi ei kutsu sind kuskile!
Pühapäevahommikuses vestlussaates "Hommik Anuga" kergitas aprillis 50.juubelit tähistanud ning peatselt oma järjekordse monotüki ja albumi üllitav Lauri Saatpalu Anu Välbaga vesteldes saladuskatet oma nooruspõlvelt, elufilosoofialt ja ka sellelt, milline on tegelikult tema haridus.
“Ma tahtsin lavakasse minna, aga ei saanud, kuna olin andetu. Ja siis spetsialiseerusin ümber telefonijaama elektrikuks, sain 30 rutsi veel stippi kah,” räägib ta ja lisab, et on sellel alal isegi paar kuud töötanud. Ometi leiab Saatpalu, et hariduse puudumine pole mingi eelis, vaid hoopis puudus ja tal on lihtsalt vedanud. “Ega ma tegelikult ei teadnud toona, mida ma teha tahan ja lõppude lõpuks, ega mulle teater ei meeldinud ja ma ei saanud sellest väga aru ka,” muigab ta.
Väga sooja tundega meenutab Saatpalu aga aega, mil ta Estonia teatris lavatöölisena rakendust leidis. “See oli kift aeg, kui tehti suuri asju teatris, keegi ei rääkinud rahast, mingit puudust polnud. Tehti suuri muusikale. Ma olen nii palju näinud Eesti muusika praeguseks kadunud lähiminevikku, viimaseid korüfeesid, viimaseid suuri superstaare…,” õhkab ta ja meenutab lõbusalt, kuidas ta 7.-8. klassis mõtles, et tahaks saada kuulsaks, imetletuks, ihaldatuks ja lugupeetud inimeseks. “Mäletan täpselt seda mõttekäiku, et raha polegi nii oluline, aga kui nad mind juba kuulavad, küll mul siis raha ka on! Ma olen tänulik võimaluse eest tegeleda selle asjaga, mis mulle meeldib ja on hingelähedane ja vahel mulle isegi makstakse!”
Kevadel 50.aastaseks saanud Saatpalu ei tähistanud oma suurt juubelit täiesti teadlikult, kuna esiteks ei salli ta tähistamist ja teiseks oma sünnikuud. “Aprill on koledaim kuu maailmas, eluaeg on see olnud kakajunni kuu, pole kunagi meeldinud. Pealegi, ma ei tahtnud teha pastakast välja imetud kontserti — et mul on sünnipäev, tooge mulle nüüd pappi! Ei. Ma tahtsin tähsitada sellega, et võtsin oma laulud ja tegin uue plaadi,” selgitab ta ja lisab, et ootab põnevusega ka oma uut monotükki, kuna teater on talle kõigis tegevustest südamelähedaseim.
Kuid selle nimel, et saaks teha seda, mis enim meeldib, tuleb Saatpalu sõnul palju vaeva näha. “Fakt on see, et kui ise ei sebi, kui ise oma ideed välja ei käi või uusi olukordi ei tekita, siis mitte keegi ei kutsu sind kuskile! Ole inimene oma kolleegidega! Te võite räusata ja riius olla ja haukuda, aga lõpuks tõmba ikkagi otsad kokku. Sa pead inimestega läbi saama, neid aktsepteerima, siis on sul tagala olemas, et ka teised sinuga inimesed oleks. Ära ole siga. Ole, mis sa oled, aga ära ole siga. Nii muusikas, teatris, kui elus!” õpetab ta.
