Inspireerivate memuaaride lõpuosas pühendab armastatud dirigent terve peatüki teda alati saatnud elurõõmule. "Pikkadel haiglapäevadel õpid elu hindama ning vaimustumaigast kordumatust hetkest. Teispoolsusest tagasipöördujal on oluline leida üles rõõm, kasvatada hingejõudu ja füüsist. Dialoog iseendaga võib kujuneda äärmiselt huvitavaks, kui see pole tingitud eneseimetlusest, vaid vajadusest leida põhjused, miks oled siia elupeole kutsutud," seisab Klasi mõtiskluses. "Minu elu on olnud selleks liiga huvitav ja rahuldustpakkuv, et iga väike katsumus suudaks mu rööpast välja lüüa. Talun valu ja ajutisi ebameeldivusi küllaltki hästi, ahastada ja kurta pole mulle samuti kombeks."

Samas peatükis meenutab Klas humoorikalt nõutukstegevat lugu, kuidas ka kõige optimistlikumal hetkel võib siiski esineda hetki, kus "teispoolsus" vägisi ennast meelde tuletab.

"Aga ka siis, kui keeldud surmale mõtlemast, võib see endast kõige kummalisemal viisil märku anda. Ühel kenal hommikul, kui olin juba haiglast koju pääsenud, helises telefon ja end riigiteenistujana tutvustav rauge naishääl teatas, et mul pole tarvis endam millegi pärast muretseda, kuna valitsus on otsustanud eraldada mulle Metsakalmistul hauaplatsi. Üldiselt ma naudin võllahuumorit, ent see oli ka minu jaoks liig. Esiti ei osanud ma midagi kosta, aga kui teiselt poolt uuriti, kas ma ikka mõistan, millest jutt käib, sundisin end rahulikuks ja vastasin, et esmalt on hauaplatsist kõnelemine ennatlik, kuna mul pole lähiajal kavas kalmistuteenust kasutada, teiseks on mul Rahumäel emakese ja vanaisa kõrval koht juba olemas. Tänasin surmahaldjat ja parteid ja valitsust muretsemast ning katkestasin kõne. Rohkem pole mind teispoolsusest enam tülitatud," meenutab Klas raamatukaante vahel.

Eri Klasi raamatu "Mälestuste portfell" müügist saadud tulu suunatakse 1998. aastal Eri Klasi poolt Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde asutatud nimelisse fondi, mille eesmärgiks on toetada muusika arengut Eestis.