Kus on kodu, mis on kodu? Iiris kirjeldab elu Londonis: seal on noori uusi artiste nii palju, et neid ei panda tähele ega võeta arvesse
Lauljatar Iiris Vesik oli oma uue loomingu esitlemisega seoses vahepeal kodus käimas ja tunnistas enne tagasi Londoni lennukile istumist "Ringvaates", et on kohanemisraskused seljatanud. Iirise sõnul on ta eemal olles õppinud nägema seda, kui palju on Eestil olnud talle pakkuda ja uus plaat ongi tulvil üdini ausat loomingut, mis räägib kogemusest, mis ta kodust kaugele elama asudes sai.
“Täiesti uus keskkond, uus keel… ma tundsin end üksi, õppimise ja elukallidusega oli raskusi. Ma ei väärtustanud ennast ja oma vajadusi, andsin endast kõik ära nii, et mul polnud enam midagi ja siis tundsin ennast ikka päris halvasti. See oli karm,” kirjeldas ta. “Seal on kitsas. Seal ei ole üldse nii tore elada. Seal on noori uusi artiste nii palju, et neid ei panda tähele ega võeta arvesse, enne kui nad on end tõestanud. Sinna minnes sain tegelikult aru, kui palju võimalusi on olnud Eestis kasvada ja esineda,” rääkis lauljatar. “Eestis on puhas õhk, Eestis on ilus. Ja kuigi Londonis on ka mingites kohtades väga elus, siis reaalsus on seal palju võistlushimulisem, hästi palju rohkem stressi. Ja kui ma näen, kuidas mõned tuttavad teevad asju, mis Eestis tunduvad rasked saavutada, siis tundub, et need võimalused on nähtavamad — sa tead kedagi, kes teab kedagi ja asi tundub teostatavam,” põhjendas ta illusioonide teket.
Iiris tunnistas ausalt, et on läbi elanud perioode, kui ta ei tahtnud mitte midagi teha. Üle tuli saada ka valehäbist abi paluda. “Ma pidin üle vaatama, mis hinnangud olid mul enda ja ühiskonna suhtes, mida tahan elust,” sõnas ta ja võrdles end vähiga, kes kasvab oma koorikust välja. “Raske on tulla kestast välja, olla peidus ilma kestata ja kasvatada siis uus peale, et jälle vabamalt hingata,” väljendus ta metafooriliselt. “Tuleb nõuda endale paremaid tingimusi, et olla produktiivne, funktsioneerida, on vaja teatud raha, et elada, süüa, mõnikord väljas käia, puhata, näha, kus ma olen, näha oma sõpru...," loetles ta.
Tagasi Londonisse lennates mõlgub Iirisel meelel tegemata koolitööd ja kuhjunud kohustused. Samas, ta plaanib seal olla veel vähemalt aasta. "Maailm on külluslik ja ma tahan välja uurida, et kui külluslik see on. Kui ma olen armastuses ja külluses, siis seda kergem on elada, isegi siis, kui on kitsas. Vabadus tuleb sisemusest, alati peab küsima, kas ma tegelikult olen vaba tegemaks neid asju, mida tahan ja kui ei ole, siis küsima, miks. Londonis teevad inimesed väga intensiivselt asju, millega neil on eesmärgid ja see inspireeris mind olema selline, nagu tahan olla. Pidin nõudma endale oma ruumi, pidin väärtustama ennast…,” võttis ta asja kokku.
