10. detsembril aastal 1936 pidas kuningas Edward VIII kuulsa kõne: "Ma olen leidnud olevat võimatu kanda kuningaks olemise kohustuste rasket koormat ja vabastan end sellest ametist, kuna ma sooviksin seda teha (kuningas olla) koos naisega, keda ma armastan."

Nagu selgub Wallis Simpsoni kirjadest oli ta ise sel aastal sügavas depressioonis, ahastuses ja hullumas. Inglismaa põlgas teda, maailma meedias ilmus temast ja kuningast pea iga päev mõni õel artikkel ning lõpuks võimaldas kuningas Wallisel kolida Prantsusmaale. Kuid kelle õlale Wallis Simpson nutma läks? Ta asetas kogu koorma oma eksabikaasa Ernest Simpson´i õlgadele ja kirjutas mehele kümneid kirju.

Näiteks ilmneb kirjadest, et Wallis soovis kuningast lahku minna, kuid Edward VIII ähvardas naist enesetapuga. Ühes kirjas arutles Wallis oma abikaasaga, millisesse riiki ta võiks põgeneda, et kõigest eemale saada.

"Ma ärkan öösel üles ja näen sind. Sa seisad meie esikus, ajaleht käes ja ühtäkki tundub elu nii ilus ja lihtne," need read kirjutas Wallis Simpson oma eksabikaasale, kui ta oli juba eksiilis kuningaga abielus. Salajastest kirjadest ilmneb, et Wallis polnud arvestanud sellega, et Edward VIII tema pärast troonist loobub. Veel vähem oli ta arvestanud Inglismaa vihaga. Oli ju tema võtnud nendelt kuninga.

Teises kirjas kirjutab Wallis oma eksabikaasale: "Kus sa ka ei oleks, sa võid olla kindel, et ma ei möödu päevagi, kui ma sinust ei mõtle. Ma palvetan öösiti sinu eest."

Mõnevõrra šokeerivalt mõjub kiri, kus Wallis viskab Edwardi üle nalja, nimetades meest Peeter Paaniks. Ernest Simpsoni kirjad Wallisele on lohutavad, kuid samas üritab mees talle mõistust pähe panna. Ta küsib Walliselt: "Kas sa tõesti kujutasid ette, et saad astuda välja sellest muinasjutust ja naasta meie rahulikku ellu?"
Wallis Simpson vastab mehele: "Kui armas, imeline ja tore oli meie elu? Meie kaks saime nii hästi läbi..."

Pärast neid kirju, mis ilmusid Anne Sebba raamatus "That woman", tekib küsimus: kas kuningas loobus ikka õige naise pärast oma troonist?