"Oli eakaaslasi, kes ei saanud sellega hakkama, et olin tuntud ja tegin midagi, mida nemad ei teinud. Seda elati väga mitmel moel välja. Õnneks need, kes mind tundsid – klassi- ja koolikaaslased –, olid mõistvad. Mul oli raske olla võhivõõraste laste keskel, sest ma polnud kindel, kuidas nad reageerivad, ja see tekitas pingeid," rääkis ta LP-le.

"Oli juhtumeid, kus Tartus tänaval käies – mida ma üldjuhul kunagi üksinda ei teinud – lendas teiselt poolt tänavat minu poole kive. See ehmatas ja lapsena mõtled automaatselt, et ju sa oled siis milleski süüdi või midagi valesti teinud. Vanematel ja ka hiljuti lahkunud koorijuhil Uno Uigal oli tükk tegu, et mulle selgeks teha, et viga pole minus, vaid nendes, kes kivi viskasid. Lapsel pole kerge selliseid asju üksinda enda jaoks lahti mõtestada."