1. Vargamäe Krõõt oli naine, kes rabas mitme eest. Õblukest kasvu ja kõhetu olemisega tütarlaps sai pärast Andresega abiellumist suure talu perenaiseks — tuli hakata trööstitult soist maad harima ja lapsi sünnitama. Tänapäeval võiks aga Krõõda taoline tahtejõuline naine kirjutada eneseabiõpikuid, kuidas abielus olles mehe abita kõigega hakkama saada. Sealjuures mismoodi üksi sünnitada, pärast seda maja kraamida, laps mähkida, söök valmis teha ja mehe tagasijõudmise ajaks söögilauas ka vabandada tütre sünni pärast ning tõdeda, et pärijat ei tulnud tema üsast selgi korral.

Krõõt harrastaks ilmselt ka joogat ja kristalliteraapiat ning erinevalt kirjandusteosest, kus ta liigsest kurnatusest lõpuks hinge heidab, tegeleks pärast lahkuminekut Andresest spirituaalse uuestisünniga.

2. Vargamäe Andres oli raamatuis mees kui härg. Vedas seljas palke, kündis põldu ja vinnas hobuseid rabamülkast välja. Tänasel päeval võiks Andrest kõrvutada tipp-poliitiku või karmi käega ärimehega, kes pärast esimese abikaasa “ära ruunamist” (Krõõda varajane surm — toim) võtab naiseks noore ja punapõskse aidakaunitari Mari, kes on äsja matnud oma kallima Jussi.

Uue naisega saab 21. sajandi Andres õnnelikuks ning tema veidrad naistevahetused muidu karismaatilise mehe imagot avalikkuse ees suurt ei mõjuta. Lahe mees, näpuotsaga šovinismi ja seksismi ning kamaluga valge mehe õigust.

3. Indrek, kes on Vargamäe pärija — Mari ja Andrese vanim poeg — lahkub esimese raamatu lõpul maalt linna. Praegusel ajajärgul oleks Indrek tõeline melomaanist hipster, kes tegutseks näiteks fotograafina või omaks plaadipoodi. Peale päevatöö, mida ta ei tee mingil juhul igavast kontorist vaid fair-trade ube kasutavas kohvipoes või oma avaras stuudiokorteris. Juhul muidugi, kui tal Indias ja Vietnamis eneseavastusreisidel blogimise kõrvalt hetke palgatööks leiab. Vaba aega sisustab ta hüpermoodsate Instagrami-klõpsudega ning naudib täiel rinnal elu teemaviidetemaailmas.

Abiellub Indrek vahva neiuga, raamatus on Indreku kaasaks Karin, kes olevat maha kirjutet Tammsaare enda naise Käthe pealt.

4. Oru Pearu oli kohe algusest peale vimma täis, kui Andres ja Krõõt Vargamäele kolisid. Hetkeks mees küll leebus, sest armus Krõõta, kui naine heledal häälel sigu koju karjatas. Üldiselt kippus Pearu liiga palju kõrtsus istuma, hulganisti selle tagatoas õlut mekkima ja seepärast kiskus ta tihti purjuspäi kõrtsu ees meestega tüli. Tõsi — rohkem Andrese kui kellegi teisega. Võõra mehe naise järele ihalev, pisut robustne kakupunnist hiliskeskealine mees, kel varakust ja aru tegelikult jagub, aga kes selle valede valikudega aja jooksul maha mängib. Tänapäeval võiks Pearu-tüüpi meesterahvas olla kogu oma teatraalsuses edukas näitleja, koomik või filmimees, kes eraelus ehk pisut rabedavõitu olekuga silma paistab.