"Raivo oli see inimene, kes mu üles leidis, kui Eestisse tagasi tulin. Mina särtsaka temperamendiga otse Ameerikast ja tema oma meeldiva rahumeelse olekuga, aga kuidagi see sünergia tekkis. Filmimees oli minu päris esimene töökoht siin tagasi olles. Tema andis mulle mu esimesed saated „Maamees otsib naist“ , „Üksikvanem otsib kaaslast“ , „Võlast vabaks“
„ Kaalust alla“ , sealt sain tuule tiibadesse. Kui poleks Raivot, poleks ma seal, kus olen täna," sõnas Lensin.

Lugimat meenutab ta kui alati rahulikku, lausa stoilist inimest - seda nii töös kui ka elus: "Olime me Monacos või Marbeillas, koduaias või Filmimehe kontori rõdul - ta sisendas alati kindlust, et kui miski läheb untsu, pole hullu ,sest alati kõik laabub. Temale võis alati kindel olla ja oma murega kasvõi kell 5 hommikul helistada, ta oli alati sinu jaoks olemas"

"Läbi kõigi nende aastate polnud ta mulle vaid ülemus ja kolleeg vaid ka väga kallis ja lähedane sõber. Ta oli inimene, kes oli mulle alati toeks ja minu eest väljas. Kui olin Filmimehest lahkumas ja liikumas Kroonika poole, siis ei teadnudki ma alguses, kuidas talle seda öelda. Siis aga mõistsin, et meie vahel ei muutu miski. Tema suur karusüda ja suur hing olid mulle ikka avatud...," lausus Lensin mõtliku nukrusenoodiga hääles.