"Olin korraga valu, segaduse, ahastuse ja paanika keskel, ja ainus, mida teha tahtsin, oli tõmmata end põrandale kägarase, sulgeda silmad ja kaduda. Olin nagu puuga pähe saanud, mu peas keerlesid tuhanded küsimused: kuidas ma üldse siia sattusin? Kas tõesti meie lugu ongi läbi? Kuidas siit edasi minna?" loetleb Lensin.

Ta meenutab, kuidas sai end viimaks vaevaliselt püsti aetud, pisarad pühitud, vanad fotoalbumid voodi alla lükatud ja iseseisvat elu alustatud lootuses, et ehk kunagi pole enam valus. "Täna, kümme aastat hiljem, tean kindlamalt kui midagi muud, et lahkumine ja lahkuminek oli parim, mis minuga juhtuda võis," sõnab ta julgustavalt.