“Kui ma juhtisin Kroonika Meelelahutusauhindu, siis ma tulin lavalt alla, tehes ära väga suure ürituse, ja mul oli täitsa ükskõik! Mul ei olnud rõõmu, mul ei olnud muret, mul oli ei olnud närvi ja see häiris mind, sest inimene peaks olema emotsionaalne. See häiris mind, sest ma polnud mina ise ja ma unistasin, et ma saaksin olla nii väsinud, et mul enam ühtegi mõtet peas ei ole ja ma kukun ümber. Tahtsin naerda nagu lapsepõlves sai naerdud, niiet tilgad olid püksis, kõveras maas ja vahepeal ajas lausa nutma ja siis uuesti naerma. See oli nii nauditav nagu oleksid just trennist tulnud ja sellist asja polnud ma kogenud juba ammu. Tahtsin rääkida ära oma elu uuesti kõva häälega,” seletas Lensin.

Kõndides ja rääkides, naerdes ja nuttes, hakkas Krista jõudma sellisesse kohta, kus ta avastas on täitsa tubli: “Ma olen tubli ema, hea sõber ning ma saan oma tööga hakkama — ma olen täitsa tubli tüdruk!“

Krista arvab, et tal oli vaja just seepärast minna rännakule ja vahelduseks iseendale pai teha, sest iga päev hoolitseb ta teiste eest ja ennast oli ta unarusse jätnud. “Mul oli seda väga vaja ja ma tulin sealt tagasi palju tugevamana. Täna julgen ma öelda “ei” ja ma julgen “ei” ka öelda inimestele, kes mulle ei meeldi või kelle juuresolekul ma tunnen ennast halvasti. Olles Kroonika peatoimetaja, kus sa pead iga päev inimestega läbi käima ja olema koguaeg nagu jää ääre peal — ma väsisin sellest ära ja nüüd selle uue julgusega saan ma aru, et me saame hoopis teistmoodi ajada asju elus.”

“Ma kõndisin endast selle jama välja ja ütleme nii, et varsti peaks jälle minema,” naerab Lensin.