“Minu rännakute esimene peatuspaik — vanavanemate kodu. Sätin oma stuudionurga tuppa, kus mu vanaisa mulle elu esimesi laulutunde andis. On tõeline õnnistus pärast 10-aastast lahusolekut nendega taas aega veeta, säärane ringi täitumine teeb südame soojaks. Tuled ja viled on mu silmis sära kaotanud, teiste heakskiit ja suurejoonelised tseremooniad tunduvad mõttetud ja ainus, millest hetkel hoolin, on järgmisele tasemel jõudmine ja süvitsi minek. Viimaks ometi hoolitsen oma keha eest, magan korralikult ega unusta süüa. See on minu jaoks veider aeg, sest ma ei mäleta, et oleksin iial varem nii kiiresti nii suurel määral muutunud. See on olnud väga raske, aga näen ennast juba teisel pool ja olen elevil sellest, kes minust järgmiseks saab. Olen endas aastate jooksul kasvatanud tänutunde inimeste abistamatuse vastu, mis on sundinud mind muutuma loominguliselt täiesti sõltumatuks. On väga mõnus sellisel moel end kokku pakkida ja nomaadi kombel asju teha. Olen armunud sellesse vahepealsesse ruumi ja kuigi salvestan ja visandan, ei sunni ma end hetkel mitte millekski, vähemalt sellisel viisil, nagu alati olen seda teinud. Lasen endale muusa esmakordselt ligi ja tunnen alandlikku tänutunnet selle eest, et mulle on antud võimalus valida ja teha tööd, mida armastan. Armastan teid, Kuulapsed, ja saadan teile seda, mida enim vajate!