Kaer iseloomustab üsnagi lõbusalt alanud Kettamaailma raamatuid kui üha sügavamaid ja tõsisemaid, mida täpsemaks Prachetti omanäoline inimühiskonna ja inimkäitumise uurimise suurprojekt arenes. "Pratchetti raamatud näitasid väga selgelt ka inimlikku lollust, aga ta polnud kunagi tige - kui oli vähegi võimalust, püüdis ta inimloomi ikkagi mõista."

"Igal Pratchetti lugejal on muidugi oma lemmikraamatud ja ei saa tõesti öelda, et mõnda tema raamatut silmanähtavalt rohkem oleks ostetud kui teisi," analüüsib Kaer. "Mõnele meeldis Sam Vimes, mõnele vanaema Weatherwax, mõnele Nanny Ogg, mõnele aga hoopis Tiffany Achingi sari, noomid või vaibarahvas."

"Prachett teadis, et tal on palju lugejaid ning näiteks Eestis käies kirjutas ta kõigile autogrammisoovijatele raamatusse ka nende nime, öeldes, et need on inimesed, kes ta raamatuid loevad ning ilma nendeta ta hakkama ei saa," meenutab Kaer.

Viimasel ajal kirjutas Pratcehtt Kaera sõnul raamatuid kahasse Stephen Baxteriga ning üsna pea pidi ilmuma "Pikkmaa" sarja uus teos "Pikkutoopia". "Kahju, et see viimaseks jääb. Ja veel kord kahju, et maailm on ühe hea ja targa inimese võrra vaesem."