Ta meenutab: "Kui kool hakkas läbi saama ja kui tuli n-ö laboratooriumist, loomingulisest paradiisist välja, mõistsin, et mind pole kellelgi vaja. Pidin ennast tõestama, leidma töö ja samal ajal veel armusin..."

Nüüd pole Kirillil aega enam üldse "tavalist" elu elada ja õigupoolest hakkab see tal ka ununema.