“Aga ma arvan, et Sassi pärand on kogu rahva pärand,” sõnab Elo, kes hoolimata sellest, et elas viimased aastad koos nelja lapsega töö tõttu Tallinnas, veetis oma hingesugulasega enne seda aega koos suisa lahutamatult. Ometi peab ta enda rolli Sassi pikal eluteel üsna marginaalseks.

“Olin Sassi kõrval vaid vähem kui kolmandiku tema elust. Sellepärast ei saagi ma öelda, et teda läbi ja lõhki tundsin. Me ei urgitsenud teineteise sisus, olime ju lõpuks ka iseseisvad inimesed, vajasime ruumi, ka enda mina jaoks,” kirjeldab ta ja lisab, et ta imestas pidevalt selle üle, kui vähe ta Sassi tegelikult tundis. “Eks meil oli suur vanusevahe ka,” nendib naine.

“Sass oli trikster — persoon, kellele on ühest küljest kõik lubatud, justkui narr, teeb tempe, kavaldab, rikub häid kombeid, petab ja saab ise petta, kes võib öelda väga valusasti, otsekoheselt, kes leiutab uusi asju ja võtab osa kultuuri või kogu maailma loomisest,” kirjeldab ta ning lisab, et kuigi paljud on rääkinud, et Sass oli ropu suuga, siis neil hetkil, mil külalisi polnud, Elo seda ei täheldanud.

“Ta võis olla äkiline ja tooli jalaga pikali lüüa, aga samas ka väga pehme, kannatlik ja hell. Mitmeid kordi võis ta teiste süü enda peale võtta ja teinekord oli taas ise kui pisike suli — ta ei tulnud haiglast kunagi ilma kraadiklaasi või lusikata koju. Ta võis näiteks usaldada täiesti võõraid inimesi ja alla kirjutada lepingutele, mida ei lugenud enne läbi ning samas mitte usaldada väga ammuseid sõpru,” laskub ta süvaanalüüsi.